Mart Poomi hard core elu

Legendaarne Eesti jalgpallikoondise väravavaht Mart Poom. Foto: Mati Hiis/Õhtuleht

Sa annad endast aastate kaupa 200 protsenti – oled enamasti 100 protsenti vigastatud, kuid rügad sellele vaatamata 100 protsenti – ja kui sa lõpuks jalgpallurikarjääri lõpetad, on sul ette näidata vaid üks võidetud diplom. Karm. Ent õnneks on ilmas enamat kui võidud – armastus. Sind armastatakse ja sina armastad, sest muidu poleks sa elanud säärast hard core elu.

Tere tulemast glamuursesse jalgpallimaailma, võiks kõlada Mart Poomi biograafia irooniline hüüdlause. Kuulsus, au, Ferrarid-Rolexid, Kuldsed jalgpallisaapad, võitjate auringid röökivate fännide palge ees. Tühjagi! Kõik eelnev on vaid superstaaridel ja moodustab tegelikkusest kübeme. Tegelikkus on ränk igapäevane töö, vaev ja valu. Ning mille nimel? Selle Eesti meistrivõistluste esikoha diplomi nimel, kusjuures su nime tšempionide seas pole, sest mängisid tühise osa hooajast. Meistrite liiga hõbemedali nimel, mille said kaela platsil kordagi käimata? Raha nimel, millest suur osa kadus kehvadesse investeeringutesse?

Ent teisalt... Kas jumal pole eestlase määranud kivist põldu kündma vaid selleks, et saaks õndsaks? Ja kas hinnang – üks maailma kümnest ja Premier League’i kolmest parimast väravavahist – pole midagi väärt? Või aasta parima jalgpalluri tiitlid nii Eestis kui Derbys? Või treenerite, fännide, meeskonnakaaslaste ja lähedaste piiritu lugupidamine?