«Iial ei sure välja!» ja «igal juhul jääb üle miljoni,» ütles Eesti rahvaarvu kohta selle ala ilmselt kõige teadjam inimene, Ene-Margit Tiit täna raamatu esitlusel.
Veel sel sajandil võib Eestis taas poolteist miljonit inimest elada
ÜRO, Eurostati ja statistikaameti prognoose vaadates võib öelda, et rahvaarv kukub 25 aasta pärast alla 1,3 miljoni, aga jääb siiski üle 1,1 miljoni. ÜRO prognoos on kõige lootusrikkam - 85 aasta pärast võib selle järgi Eestis üle 1,5 miljoni inimese olla.
Et see tõeks saaks, ei tohiks eestlased aga välja rännata, naised peaksid sünnitama aina rohkem lapsi (kuni 2,17 aastaks 2100) ning mehed peaksid elama keskmiselt kuni 81-aastaseks ja naised 88,5-aastaseks. Niisiis peaksime pooleteise miljonini jõudmiseks saama lapsi sama palju kui laulva revolutsiooni ajal. 1987. ja 1988. aastal sündis tegelikult isegi rohkem lapsi - lausa 2,26 naise kohta.
Kui aga ristisõdade-aegse ajaga võrrelda, polegi lugu nii nukker. Siis oli meid üldse alla 200 000:
Rahvaloenduse metoodikajuht Ene-Margit Tiit, te tõite erinevaid rahvastikuprognoose välja. Millal eestlased välja surevad?
Iial ei sure välja. Miks te arvate, et peaks välja surema? Ükski rahvas ei ole välja surnud demograafilistel põhjustel. Välja surrakse teistel põhjustel. On need poliitilised põhjused või on see identiteedikadu või midagi muud niisugust. Aga seda, et Eesti rahvas välja sureks… ma ei näe ühtegi põhjust.
Meil identiteedikadu ei ole.
Kui eestlastest 99 protsenti ütlevad, et nende emakeel on eesti keel, kui meil on ülikoolid eesti keeles, miks peaks identiteet kaduma? Meil on palju halvemaid aegu olnud, kus identiteet saavutati. Aga praegu, arenenud demokraatlikus maailmas, ei ole põhjust, miks peaks üks rahvas välja surema.
Kui madalale võib rahvaarv langeda?
Mulle tundub, et igal juhul jääb üle miljoni ja ilmselt tekib jällegi mingi lainetus. Natuke kasvab, natuke kahaneb.
Aga üle miljoni jääb ikka igaveseks?
Ma arvan küll, aga «igavesti» on sõna, mida statistikud ei kasuta.
Statistikaamet andis täna välja raamatu «Eesti rahvastik. Hinnatud ja loendatud», kus autor, Ene-Margit Tiit, analüüsib Eesti rahvast rahvaloenduse ja teiste uuringute andmetele tuginedes.