Ekskurss kadunud maailma

Tehase Estoplast sööklas käib 1980. aastatel rivis supisöömine. Kogu kollektiivist on pildile jäänud töötajad, keda kehastavad Karol Kunt­sel (vasakult), Külliki Saldre, protestimeelse noormehe osas Veiko Porkanen, Margus Jaanovits ja Piret Laurimaa. Foto: Lauri Kulpsoo

«Estoplast» jättis kahtlemata elamuse. Mitte üksnes seetõttu, et õhtu teatris pakkus iselaadset ajarändu lapsepõlve, mil toonane olme erines praegusest märkimisväärselt ning paljudesse nähtustesse suhtuti hoopis teise tunnetusega.

Mulle läks korda, mida lavalt näidati, sest suudeti tekitada tundmus, et tavaliste inimeste lood on sageli hoolimata oma korduvusest vägagi unikaalsed.

Lavastuse aluseks on noore dramaturgi ja luuletaja Andra Teede – viimasel ajal on temast enim räägitud kui «Õnne 13» vastsest stsenaristist – näidend «Estoplast», mis pälvis Eesti Teatri Agentuuri korraldatud näidendivõistlusel auhinnalise koha.