Draama 2010 kuraator Madis Kolk: Eesti teatri seis ei ole masendav

Madis Kolk oli Draama 2010 põhiprogrammi kuraator. Foto: Peeter Langovits

Teatrifestival Draama tuleb tänavu uues kuues, muutunud formaadiga – kuraatorifestivalina. Festivali põhiprogrammi kuraatoriks on tänavu ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja, teatrikriitik Madis Kolk, kes oli festivali kuraator ka üheksa aastat tagasi. Koostatud programmi egiidiks on ta sõnastanud «mööndusteta teater», millesse on valinud viimasest kahest Eesti teatriaastast kaheksa lavastust, mis on mööndusteta head – alates ideest kuni tehniliste pisiasjadeni. Madis Kolk räägib, miks ta just nii tegi ja mitte teisiti.

Festivali Draama formaat on tänavu muutunud. Olete jälle kuraatorifestival, nagu ka üheksa aastat tagasi. Miks kuraatorifestival parem on?

Ükski süsteem ole teisest absoluutselt parem ja kindlasti on ka kuraatorifestivalil omad miinused – asi võib ühel hetkel muutuda erinevate kuraatorite egode eneseväljenduseks jne. Draama mõte on, et valim peab kajastama eesti teatripilti. Eks selle üle on arutletud juba aastaid – kauem kui see vahepealne üheksa aastat –, milline see festival siis olema peab, kas peavad kõik eesti teatrid olema esindatud ja kui ei ole, siis kas on väga paha?

Kuraatori ülesanne on kajastada Eesti teatripilti adekvaatselt – tuua välja mingid nähtused või tunnused, mis praegusel hetkel meie teatripilti iseloomustavad ja nende nähtuste näitlikustamiseks tuua välja nende parimad esindajad. Julgen öelda, et kuraatori pilk on hõlmavam ja üldistuslikum, kui see üheksa aastat kestnud väljanäituse süsteem, kus teatrid valisid ise lavastusi, mida festivalile saata.

«Mööndusteta teater» olete sõnastanud oma kuraatoriprogrammi lipukirja ja selle põhjal lavastused valinud. Teisalt on festivali eesmärk anda ülevaade tendentsidest teatrielus. Kas seda kaheksat «mööndusteta teatri» näidet saab ka veel mingisuguste ühiste nimetajate alusel kirjeldada? Millised oleksid need tendentsid?

Me võrdleme kogu aeg oma teatrit muu maailma teatriga ja ikka kostab jutt, et meie teater on institutsioonikeskne ja alalhoidlik. Samas ei ole ma ka sellist asja kuulnud, et mõni eesti teater paneks heale ideele käe ette ja ütleks: ärge seda küll tehke, see on liiga huvitav. Ilmselt on meie teatril ajalooliselt kujunenud lihtsalt ka teistsugused funktsioonid, mida tuleks sügavamalt tajuma õppida, et siis nende piiride tundmise kaudu pilti avardada.

Aga eesti teatrile etteheiteid tehes ei räägita tihtipeale sellest, mida me siis konkreetselt tahame. Lähtutakse sellisest mustvalgest vastandusest, et eesti teater on igav ja alalhoidlik kodanliku meelelahutuse rahuldamine, aga vaja oleks midagi põnevat. Seda põnevat on üks viimased kümme aastat seostatud ka postmodernismi mõistega.

Kuid sellest on hakatud ka juba välja tulema. Kui me rahulikult vaatame, mis eesti teatris toimub, siis ei ole ainult see institutsiooniline igavus vs mõned eksperimentaalsed välgatused, vaid omal moel kajastuvad meie teatripildis ka need ülemaailmsed tendentsid, mis võivad meid postmodernismist n-ö post-postmodernismi aidata. See võib isegi sisaldada suurenenud huvi realismi või psühholoogilise teatri vastu, kuid natuke teisel moel.

Kuidas need suundumused teie valiku põhjal tänases Eesti teatris avalduvad?

Võtame näiteks Hendrik Toompere juuniori huvi Tšehhovi vastu. Toompere on ka ise öelnud, et ta tahab pigem seda originaal-Tšehhovit taaselustada, autoritruud Tšehhovit püüelda. Või Uku Uusbergi realismitüüp, mida võib ka «uussiiruseks» nimetada. Teatrit edasiviiv jõud ei saa olla alati lõhkuvalt eksperimentaalne – see on selline modernismiajastu paatos. No99 «Kes kardab Virginia Woolfi» näitab võimalust neid mustvalgeid piire ületada.      

Pöörduti, jah, küll psühholoogilise teatri klassika poole, kuid seda tehes ei hüljatud huvisid, mida No-teater kogu aeg teeb ehk see elu ja teatri suhete vaatlemine. Või «uussiirus» ei ole ju selline naiivne siirus, vaid see on sügavalt teadlik mitmetähenduslikest tõlgendusvõimalustest. Pigem loob see rohkem võimalusi kunstiteose vastuvõtuks. Loob võimaluse tunnistada, et saime teatrist katartilise elamuse, mida postmodernism ehk häbenes.

Teie valikut võiks siis pidada ja on isegi peetud konservatiivseks. Esindatud on ainult n-ö meinstriimteatrid? Kas meinstriimteatrite repertuaar on võrreldes näiteks kümne aasta taguse ajaga muutunud otsingulisemaks?

Võib ka nii öelda. Kümme aastat tagasi oli see meie paljukirutud institutsionaalne teater palju vaesem ja kombinaadisarnasem kui praegu. Ning ka see minu konservatiivsus ei ole sedasorti alalhoidlik konservatiivsus. Toompere Tšehhovi «Kirsiaed» ei ole ju alalhoidlik konservatiivne teater.

Paljud asjad meie teatripildis on praegu pungumisfaasis – nende kohta ei saa veel öelda, et seal kasvab trend. Eesti teatris toimub väga palju, aga päris hetkel meil ole sellist väga kindlalt sõnastatavat trendi. Me saame rääkida väga tugevatest teatritest ja tegijatest. NO99 on väga väärt nähtus omaette. Või tegijatest võtame näiteks Andres Noormetsa, kes katsetab sajas eri vallas eri teemadega, Hendrik Toompere jr.

Me ei saa öelda, et meil on need ja need tendentsid, vaid et meil on need ja need tegijad. Mindki huvitab rohkem jälgida, mida need tegijad teevad. Mind huvitab täheldada, et Semper ja Ojasoo on jah suured eksperimentaatorid ja poliitilist kliimat torkijad lavastajad, aga teevad ka Edward Albeed ja mitte mingis igavas võtmes, vaid ajavad seal samu asju. Või et teame küll Nüganeni tema elitaarsuses või mõnetises modernismimaigulisuses, kuid ka et temal on olemas poliitiline närv. Minu jaoks on huvitavam avastada neid tendentse just neid tugevaid tegijaid avastades ja see ongi «mööndusteta teater.»

Valisite välja kaheksa lavastust. Oli teil seda kaheksat «mööndusteta teatri» näidet kerge või raske valida?

Neid oleks võinud ka rohkem olla – sellist tunnet küll ei olnud, et kahe aasta lavastusi kokku lugedes tekiks olukord, kus need kaheksa ei tule täis. Pigem oli neid rohkem. Nende puhul, mis välja jäid, oli ka muid põhjuseid, näiteks mõni oli väga kohaspetsiifiline, lavastatud nii kammerlikku keskkonda ja selles suhtes nii hermeetiline, et seda ei saagi mujale transportida. Ega ka festivali kontekstis esitada mingil alternatiivsel kujul, kas või salvestatuna, sest see lõhuks lavastuse terviklikkuse ja teeks sellega karuteene.

«Eesti meeste laulude» puhul, mis oma originaalkujul Tartusse ei tule, ma ei kahtle, et selle sündmuslikkust või kontseptsiooni annab edasi ka mõni muu variant. Me saame selle põhjal ikkagi öelda, et see esindab sellist või sellist nähtust. Aga julgustuseks järgmisele kuraatorile võin küll öelda, et eesti teater ei ole nii masendav, et ei leiduks piisavalt lavastusi, mis kõnelevad – kõnelevad sellest, mis eesti teatris praegu toimub, mis eesti ühiskonnas või ka maailmas praegu toimub.