Kui tallinn oli maailmalinn

Raamat Robert Service «Spioonid ja komissarid» Inglise keelest Marek Laane Varrak, 477 lk Foto: Pm

Hea küll, see, kuidas Tallinn ja Eesti üldse oli 1920 täielik maailmariik ja teada koht, tuleb jutuks kuskil raamatu viimases kolmandikus, aga eestlasena ei saa ju ennast upitamata jätta. Olgugi et me oleme siin kirjas kui igasuguste sahkerdiste kohtumispaik. Olgugi et siitkaudu punased müüsid, mis kokku krahmatud, ostsid, mis maailmarevolutsiooni võiduks vajalik. Ega meie üksi süüdi jää.

Kogu lugu ju selle ümber keerlebki, et kuidas ikkagi oli võimalik, et mingi täiesti tundmatu punt kaabakaid suutis 1917 kuuendikul maismaast võimu haarata, väga suure hulga inimesi õnnetuks teha, lausa maha tappa ja ometi võimule jääda. Ning kui napilt see ikkagi läks. Niivõrd palju mahamagatud võimalusi. Päris tihti tundub, nagu sobiks teos seeriasse «What if?» (eesti keeles kannab see Varrakus ilmunud vahva raamat pealkirja «Kui ajalugu läinuks teisiti?»). Professorihärra on muidugi rangelt akadeemiline ega lasku uitama, mismoodi võinuks minna, missugune maailm saanuks. Kuigi tunda on, et see pole tal kerge olnud. Karta on, et enne trükkiandmist käis lugupeetav oma vaimulapsest väga karmilt üle. Loota tahaks, et must käsikiri on tal kuskil alles, vaat see oleks alles lõbus lugemine.

Nagu seegi. Kes soovib, võib unustada kõik oma teadmised ajaloost ning lugeda asja lihtsalt kui naistekasugemetega spioonikat. Kõik nuhivad kõigi järele. Kõik müüvad kõigile kõige kibedamal sõjaajal saladusi ja keelatud kola. Naised keerlevad selle kõige keskel ja tunduvad vahel ainukesed, kel mingigi pilt silma ees, mis üldse käimas. Olgugi see pilt hägune.