Andres Tali: õige peremees ei sülita enne vanasse kaevu, kui uus valmis

Andres Tali. Foto: Erakogu

Postimees esitas Eesti Kunstiakadeemia rektorikandidaatidele kolm küsimust. Uus rektor valitakse akadeemiale 27. jaanuaril, tema ametiaeg algab 4. aprillil ja kestab viis aastat.

Vastab vabade kunstide teaduskonna professor Andres Tali.

Miks peaks üks tudeng kunstiakadeemiasse õppima tulema, kui statistikaameti andmetel on bakalaureuse- ja magistriõppe lõpetanute kuu keskmine sissetulek kõige madalam koolidest?

On olemas grupp noori, kellele on oluline kultuuriline eneseteostus. On olemas osa ühiskonnast, kes tarbivad eri kunstivaldkondi (kunst, disain, arhitektuur jne). Elu ei koosne ju ainult söömisest ja shoppamisest. Küsimus on vaimsetes ja kultuurilistes väärtustes. Küsimus on unistustes, soovides ja ideaalides. Ja eneseteostuses. Loomulikult ei sobi see tee kõigile – selleks on vaja ka teatud eeldusi. Kuid palju suudab meie ühiskond juurde koolitada ja ära toita juriste või erinevaid managere? Loomulikult on mul sügavalt kahju sellest, et ühiskond olulist osa oma liikmeskonnast niivõrd madalalt hindab. See ei puudutav kahjuks üksnes ainult kunsti, vaid ka teisi kultuurialasid. Samas mängib kultuur (ja kunst sealhulgas) iga rahva ja riigi enesemääramisel suurt rolli. Töö kunsti maine ja ühiskondliku positsiooni tõstmiseks on kindlasti ka üks osa EKA eesmärkidest.

Kahtlemata pole põhjust palgatasemega rahuloluks. Olen naljaga pooleks üliõpilastele ütelnud: «Meil pole teile pakkuda midagi muud erilist peale surematuse, aga ka seda kahjuks mitte kõigile». Samas on paljude erialade lõpetajatel ees avar (ja ka hästi tasutud) tööpõld – graafilised disainerid, arhitektid, sisearhitektid, moekunstnikud jne. Ole ainult ise «tegija». Seetõttu on akadeemias praegu ka suur osa erineval ettevõtlusõppel, et oleks võimalik oma omandatud oskusi igapäevases elus parimal viisil rakendada. Tegelikkuses vajab meie majandus iga päevaga üha enam innovatsiooni, enam uusi ideid ja tooteid. Oluline osa sellel on kahtlemata disainil (ja kogu visuaalkultuuril), mis peab töötama (ja ka töötab) koostöös kogu majandusega. Visuaalkultuur ja muu nn loovtööstus on kogu maailmas suur osa üldisest majanduselust. Pall on hetkel tootjate poolel andmaks läbi koostöö loojatele võimalust oma potentsiaali avada. Arhitektuur loob ning vormib meie keskkonda. Ja kunst (koos disaini ning arhitektuuriga) aitab teha elu elamisväärseks.

Olles ise läbinud kogu selle keerulise tee kunstnikuks - alt üles, algusest lõpuni jne - olen valmis noorele, kes tunneb huvi EKAsse astumise vastu, kinnitama: see oli raske, kuid ma ei vahetakse sellest ühtegi hetke. Oleme idealistid, kes teostavad end reaalses maailmas.

Kas kunstiakadeemia õppehoone lammutamine oli teie hinnangul õige samm? Palun põhjendage. 

Teades nüüd, mis kõik pärast seda otsust juhtus, oli see kindlasti viga. 2008-2011 ei töötanud ma Eesti Kunstiakadeemias, vaid tegutsesin vabakutselise kunstnikuna väljaspool kogu seda sündmustikku, ning ei tea seetõttu taustu ega põhjuseid, miks just sellised otsused vastu võeti. Kõrvalt nägin ainult tagajärgi. Ilmselt võeti osa otsuseid vastu lootuses, et küll kõik kulgeb. Olukord aga muutus. Tagajärjeks tegutsemine eraldi rendipindadel ja lõputu ebakindlus. Loodetavasti on sellised sündmused nüüd minevik. Õige peremees ei sülita tavaliselt enne vanasse kaevu, kui uus valmis. Või on kindel uue kaevu valmimises … Aga absoluutset garantiid ei suuda ilmselt anda mitte keegi ja mitte kunagi.

Millist muutust kunstiakadeemia teie hinnangul kõige enam vajab?

Kõige enam kindlasti kolimist ühe katuse alla. Et oleks ühine füüsiline ja mentaalne ruum. Et oleks stabiilsus ja selgus. Muud muutused johtuvad juba sellest protsessist. Paljusid teisi soove ja vajadusi ei julge esialgu välja öeldagi… kokkuvõttes vajame töörahu ja rohkem koostööd nii maja sees, kui väljaspool seda. Enne maja ja siis ... muu.