Kriitikupattu siinkirjutaja hingel tänaseni polnud, vähemalt kahel põhjusel. Esiteks julgustus klassik Mark Twainilt, kes kirjeldab, kuidas ta toimetas põllumajanduslikku ajalehte. Leidsin, et meie eeldused on võrreldavad.
Kooselu meesterahvaga, Raul Rebase näitel
Teiseks moraalsed argumendid: autor on hea tuttav, olen temast palju vanem (ja teda viimases malepartiis võitnud), lisaks kirjutas ta oma käega tiitellehele: «See on algaja katsetus suure meistri (sinu) eeskujul! Raul.» Millega oli kummagi imagoloogiline kuvand klaar, nagu seegi, kelle asi on dotseerida ja kelle asi kuulata.
Autobiograafia on ohtlik kiusatus. Sellega riskeerivad ainult kõige julgemad: lauljad, näitlejad, telenäod, poliitikud, sportlased. Seega need, kellest räägitakse niigi, kuid kelle hing ihkab anda raamatuga vastulööki: ei olnud nii, oli hoopis naa! (Tiraaži silmas pidades: oli veel hullemini!) Ning kes tere asemel ütlevad: kas sinul ei olegi veel endast raamatut?!
Saavutuskorraldajatest on Raul üks ja ainus omataoline. Tema julgustüki teeb euroopalikult kauniks see, et ta kirjeldab oma aastatepikkust kooselu meesterahvaga.
See on raamat süsteemi võidukäigust, erandlik siis selleski. Tõsi, ka Mati Alaveril oli süsteem, ja kas neid Eesti spordist rohkem leiabki? Kellele meenub Stalini tees, et süsteem on kõik ja inimene mitte midagi, siis — no eks minge ütlema, et kümne tiitlivõistlusemedaliga mees pole mitte midagi!
Raamatu leitmotiiv tõstatab igavese küsimuse: kas sportlane teeb ennast ise või teda tehakse või tal üksnes aidatakse end teha, ja mis suhtes on need osised omavahel? Ehk siis: kas sportlane on materjal mõne Pygmalioni või mr Higginsi käes või siiski midagi enamat?
Iga abi on kahtlemata kiitu väärt, enim ehk isetu abi. Küsimus on, kellele kuulub tehtus esimene au. Krestomaatiline on Jüri Järveti dialoog Voldemar Pansoga, kes öelnud: mina tegin sinu. Järvet vastu: «Tee teine veel!»
Nii see on, harv on nõus tunnistama, et teda on «tehtud». Aga «tegemise» raamat see kahtlemata on. On sugereeriva veenvusega esitatud abistaja nägemus toimunust: see juhtus sellepärast nii, et pidigi nii juhtuma.
Süsteemi väärtus on selles, et ta toodab head hulgi. Fordil tootis süsteem autosid, Stalinil nõukogude inimesi. Spordis?… Jah, vastaku mõni tark. Soovitavalt mitte keemik. Iga teooria on hüpotees, mis saab kinnituse läbi paljude katsete. Enne seda võib ta olla ilus, kuid ei pruugi olla tõene. Ühe näitega ei öelda ära muud, kui et üks tee oli selline, sest mõne teise puhul võib ta olla teistsugune. Asjatu on siin taotleda patenti. Sestap rahuldugem iluga ja teadmisega, et ainult materjal, millest sünnib suurimaid, on kõigil ühesugune.
Autor ise ütleb soovituse «tee teine veel" kohta, et tal ei jätku selleks enam jõudu. Arusaadav, kuigi kangesti tahtnuks näha uut tõestust. Kanteri enda arvamust läbitehtust meil ei ole, tema autobiograafiat peame veel ootama.
Ükski spordiraamat ei saa vältida dopinguteemat. Ei saa seegi.
Siin annab lisanüansi asjaolu, et kõigil kolmel peategelasel on olnud dopinguga ambivalentne suhe. Rebane ja Kanter olla noorena uskunud, et doping on spordis valitsev, islandlasest treener oli aga ise vahele jäänud. Ei ole toredamat ümbersündi, kui Saulusest saab Paulus, nagu kõigi kolme puhul juhtuski. Küll valitseb raamatus nii kirglik dopinguvastalisus, et kipub jääma mulje, nagu oleks Kanter ainus aus dopinguvaba sportlane.
Kanteri sportlasetee on tõesti muljetavaldav. Meie eesmärkidest jäi täitmata üksnes lubadus püstitada maailmarekord, ütleb autor. Lisame tasakesi: eks jäänud kättesaamatuks ka slõuganis Team75plus sisalduv arv… (Mida mainitagu ainult seepärast, et siinkirjutaja sai hiljuti sellega hakkama üsna hõlpsasti, kusjuures tulemus aina kosub.)
Kokkuvõttes. Tehtut ning omaenda hinnangut tehtule võib lugeja võtta, kuidas tahab, tõsiasjaks jääb, et kunagi oli üks ajakirjanik võtnud eesmärgiks aidata kedagi olümpiavõiduni, ja aitaski — no tehke järele!
Veel väike vihje teose stiilile: autor teab peast Švejki…
Raamat
Raul Rebane
«Võimalik!»
Menu Kirjastus
2014, 240 lk