Juhtkiri: Eesti otsib peapiiskoppi

Eesti põhiseadus ütleb selgelt: «Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole. Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.»

Seega on mistahes kirikupea valimine Eestis kodanikuühiskonna, mitte riigi sündmus ja nii on seda ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskopi valimine. Kahtlemata on valikul, mille kirikukogu langetab, suur tähtsus EELK-le endale, aga mis kaal on sellel ning omakorda tulevase peapiiskopi valikutel ühiskonna jaoks?

Ühelt poolt on luterlik kirik Eestis kaugel sellest mõjust, mis oli sel sada aastat tagasi, ning isegi sellest, milline mõju on kirikul mõne meie põhjala naabri juures. Liikmeskonna kahanemine ja kiriku rolli vähenemine ühiskonnas on ilmne. Teisalt on tegu siiski ka praegu ühe suurima kodanikuühiskonna organisatsiooniga.