Juhtkiri: meri haiseb. Kelle meri?

Mererannas Pirita tee ääres haiseb aeg-ajalt, sest Kalaranna ja «Russalka» vahelises merealas on toitainete sisaldus suur ja seetõttu kasvab seal ka ohtralt merevetikaid, mis randa kogunevad ja lõpuks roiskuma lähevad. Foto: Mihkel Maripuu

Haisev meri on riigi oma, teatas Tallinna abilinnapea Deniss Boroditš. Vähemalt omandi küsimuses on positsioon selge ja üksiti sai iseenesest tühine olmeline probleem külge poliitilise mõõtme.

Retoorika, mis kõige pisemateski asjades rõhutab linnavalitsuse ja Eesti riigi justkui eri maailmades elamist ning vastuolu, on oma korduvuses ühtaegu nii koomiline kui ka tüütu. Kas ka sama paratamatu, nagu sureva adru kandumine randa?

Põlise rannarahva jaoks võib olla jutt mere haisemisest arusaamatu. Millest te räägite, küsivad nad ja vastse merelinna kolinu seletamist kuuldes teatavad, et see on ju loomulik. Aga mis teha, kui uusasukal pole kogemust, et meres on adru ning kui see tuulega randa tuleb, siginebki õhku iseäralik mere lõhn. Uuringutest selgub siiski, et Kalaranna ja «Russalka» vahele jäävas meres on toitaineid ja selle tõttu ka niitvetikaid liiga palju. Ent nõustugem esmalt rannarahvaga, adruvall rannal pole iseenesest midagi ebaloomulikku.

Teiselt poolt on iva sees ka pepside uuslinlaste pahandamises. Kui nende haistmismeele harjutamisel tõsieluga võiks mõtet olla, siis turistide võlumiseks ei pruugi meil teist võimalust tullagi. Kas või nende südamesse jäämise lootuses peaks randa koristama.

Rannakülades veeti adru põldudele rammuks ja künti sisse. Ka praegu saab sama Tallinna linnavalitsus hakkama avalike suplusrandade koristamisega. Miks siis mitte promenaadide-äärsete aladega?

Loomulikult saab linnavõim kodanikele öelda, et kuulge, me ei taha sellega üldse tegeleda. Kui aga abilinnapea ja tema kolleegid merehaisu siiski probleemiks peavad, ei piisa ainult vastusest enda esitatud küsimusele, et kellele kuulub meri.

Muidugi on meil asjadel ning maa- ja merealadel erinevad omanikud. Ja loomulikult ulatub ühe omaniku kapsamaal sündiva mõju vahel ka teisele krundile. Võtmesõnaks on läbirääkimised! Kui naabri aias murdus tormiga puu, lõhkus kukkudes piirdeaia ja näiteks teie koerakuudi, siis te ju võtate naabriga ühendust ja mõtlete koos, mida teha saab.

Mõni viletsam peremees võib-olla tõesti ei võta midagi ette ja jääbki üksnes kiruma, et näe, naaber kurivaim kasvatas niisuguse puu ja nüüd on häda, aga tema loidu olekut ei saa ju eeskujuks seada.

Ka linna asjade ajajad peaks loobuma viletsa peremehe kombel näpuga näitamisest ja otsima, mida koostöös teha saab. Abilinnapea Boroditš armastab tsiteerida multifilmikangelast kass Leopoldi. Sellest tsitaadist võiks ta nüüd ise juhtnööri leida.