Borissi pani juveelipoe röövlitele vastu astuma hirm lapselapse pärast

Valga juveelipood pärast röövi. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Jaanuaris Narvas juveelipoes bandiitidele vastu astunud Boriss Timofejevit pani julget tegu korda saatma hirm lapselapse ja pere pärast, kes temaga poes kaasas olid.

Justiitsminister Andres Anvelt, riigi peaprokurör Lavly Perling ning politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher tunnustasid täna aumärgiga julgete tegudega silma paistnud inimesi. Postimees tutvustab lähemalt tegusid, mis kümnele inimesele aumärgi tõid.

7. jaanuaril viibis Boriss Timofejev Narvas asuvas juveelipoes, kui nägi kahte maskis ja relvastatud meest poodi sisenemas. Tundmatud mehed lähenesid letile, ähvardasid poemüüjat relvadega ning nõudsid raha. Boriss ei jäänud tekkinud olukorras ükskõikseks - ta astus kurjategijatele ette ning takistas neid. Mehed ründasid Borissi, pekstes teda jalgadega ja relvadega. Boriss osutas kurjategijatele vastupanu, kaitstes ennast kurjategijate löökide eest ja üritas päästa poes viibivate inimeste elu ning vara. Borissi ja röövlite rüseluse ajal õnnestus poemüüjal ja Borissi lähedastel peita ennast turvalisse kohta. Lõpuks andsid kurjategijad alla ning põgenesid sündmuskohalt, Boriss aga sattus kehavigastustega haiglasse. Boriss Timofejevi kiire, julge ja otsustav sekkumine aitas ära hoida raskemate tagajärgede saabumist.

Boriss Timofejev polnud aumärkide kätteandmisel kohal, kuid vastas DzD.ee küsimustele.

Boriss, mis pani teid nii julgelt ja operatiivselt situatsioonile reageerima?

Esiteks olin ma poes koos perega: naise, tütre ja lapselapsega, kes oli vaid poole-aastane. Varem ma seda ei uskunud, aga nagu öeldakse, et paari sekundi jooksuk võivad silme eest läbi joosta kõige halvemad stsenaariumid, mis võivad juhtuda. Mis oleks juhtunud, kui pätid oleks röövinud mu lapselapse? Kui vaatad väiksele lapsele silma, siis tuleb ka jõud, tuleb ka reageerimiskiirus.

Öelge palun, kas te harrastate mingit spordiala, võitluskunste?

Oh ei. Nagu kõik nii tegelesin minagi noorena spordiga, 17-18-aastasena harrastasin vabamaadlust, pärast läksin sõjaväkke. Nagu kõik teisedki. Pärast professionaalselt ühtegi ala harrastanud pole. Usun, et otsustavaks faktoriks sai ikkagi see, et pidin kaitsma oma perekonda.

Kas te nägite, et kurjategijad olid relvastatud?

Neil olid püstolid, aga kuni ma nendega ei rüselenud, ei saanud ma aru, kas need on päris relvad või mitte. Rüseluse hetkel üks relv klõpsatas ja need nägid välja nagu relvade imitatsioonid või klambripüstolid. Samas olid need rasked ja nägid välja nagu isetehtud relvad.

Öelge, kuidas juveelipoe omanikud sellele juhtumile reageerisid?

Mida te silmas peate? Ütlesid «suur aitäh!» (naerab.)

Kuidas te aumärgi saamisse suhtute?

Ei tea, kuidas seda öelda, aitäh riigile, et see selliseid asju märkab. Aga mulle teeb kogu loo puhul muret üks teine asi - inimeste ükskõiksus neid ümbritseva suhtes. Mulle räägiti hiljem, et poe kõrval asunud baaris istusid neli tervet meesterahvast, kes lahkusid kohe, kui kuulsid seina taga võitluse hääli. Kõige rohkem ärritaski inimeste ükskõiksus selliste asjade vastu. Kui keegi oleks mind aidanud, oleks õnnestunud kurjategijad kinni pidada.