Eesti Vabaerakond: alustada tuleb tehtud vigade analüüsist

Eesti Vabaerakonna logo. Foto: Pärnu Postimees

3D (demokraatia, demograafia ja detsentraliseerimine) tähistab kolme tegevussuunda, mille pakuvad riigikogu valimiste eel välja Eesti Vabaerakonna liikmed Külliki Kübarsepp, Jüri Saar, Ats Miller, Margus Maidla ja erakonna nimekirjas kandideeriv Peeter Volkonski.

Kartellierakondade valimiseelne varjupoks meenutab rebase sattumist kanalasse. Kaagutamist on palju, kuid tulu sest vähe. Valijatele tahetakse peale suruda sisutühje arutlusi valimisea alandamisest, alkoholi müügi piiramisest pealinnas või kahekojalisest parlamendist. Uusi elujõulisi ideid ja toimivaid lahendusi riigielu sügavatele probleemidele on väga vähe.

Küll on varmad õpetama need, kes olid aastaid valitsuses, kuid midagi edasiviivat ei teinud. Seletavad tähtsalt ja suure suuga, kuidas üht või teist asja tuleks teha või korda sääda. Miks te asju siis korda ei teinud, kui võimul olite? Proovisite juba, selleks korraks aitab, mõelge vahepeal elu, riigi ja väärtuste üle järele. Väike stagnatsiooniaeg, kuhu oleme sattunud, algab erakondadest ja poliitilisest kultuurist. Kuidas sellest üle saada?

3D – demokraatia, demograafia ja detsentraliseerimine – tähistab kolme tegevussuunda.

Demokratiseerimine tähendab läbipaistvat ja pidevalt tagasisidestatud riigivalitsemist. Eesti ei ole mitme arengunäitaja osas Euroopa keskmisele märkimisväärselt lähemale jõudnud. Kõik, mis eraldab ja lahutab rahvast valitsejatest, on ebademokraatlik ega sobi läänemaisesse valitsemiskultuuri. Igasuguste eesõiguste ja immuniteetide taotlemine, aga ka soov põlistada riigieelarve rahaga praeguste erakondade võimupositsioon, on katse likvideerida võimuvahetuse loomulik protsess, mis tagaks parimate saamise riigitüüri juurde.

Võimukartell tahaks jätta kõik nagu on ja tegeleda üksnes kosmeetiliste parandustega. Otse hämmastavad on need suvalised ettepanekud, millele polegi ilmselt võimalik leida vähimatki teadmistel põhinevat põhjendust. Näiteks teha riigikogu 71-liikmeliseks, aga miks mitte 61- või 81-liikmeliseks? Nagu ka algatus valimisea alandamiseks kui «tähtis ja eluline» küsimus. Silmakirjalik on rääkida valijatele valitsemiskulude kokkuhoiust riigikogu liikmete arvu vähendamise kaudu, puudutamata sõnagagi kartellierakondade jätkuvat enesenuumamist maksumaksjate rahaga.

Demograafias lahenduste saavutamiseks tuleb tunnistada, et inimene on eesmärk, mitte vahend millegi tähtsama saavutamiseks. Eesti elanikkond vananeb ja tööealiste osakaal väheneb. Meie riigi sotsiaal- ja tervishoiukulud moodustasid 2013. aastal 17,7 protsenti SKTst ning jäid alla OECD liikmete keskmisele (21,9 protsenti). Riigi sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutlikkus eeldab nii vahendite suurendamist kui ka nende kasutamise parandamist. Vastasel juhul jäämegi olukorda, kus inimesi oleks nagu ühest küljest ülearu (tööpuudus, massiline Eestist lahkumine, palju pensionäre). Teisest küljest aga on neid liiga vähe (tööjõupuudus, kõrgkooli astujate puudus, maksumaksjate puudus).

Nii tehakse reformi erivajadustega inimestele, kuid unustatakse neid endid sisulisele arutelule kaasata. Nii reformitakse kõrgkoole ilma üliõpilaste ja õppejõududega arutamata. Ja niisama voluntaristlikult liidetakse ja lahutatakse jõustruktuure. Targad otsused sünnivad pärast analüüsi ja arutelu asjasse otseselt puutuvate inimestega, mitte «valgustusena» valitsejate peas.

Eesti jätkusuutlikkuse tagab majanduse areng ja inimeste ettevõtlikkus. Et rahvas Eestist laiali ei jookseks, tuleb tagada ettevõtlusele soodsad tingimused ning lõpetada ettevõtjate koormamine üha uute piirangute ja kohustustega. Majandusküsimustes valitseb tervikuna mõtteloidus, klammerdutakse vanadesse dogmadesse, nagu maksusüsteemi kosmeetilistesse parandustesse või loosunglikesse üleskutsetesse ühiskonna osapoolte ühtsusele ühistes pingutustes ja tulude jagamises.

Detsentraliseerimine tähendab võimu teostamise viimist ja vahendite andmist võimalikult inimestele ligidale, st kohalike omavalitsustele otsustuspädevuste andmist. Riigikontrolli värske analüüs näitab lõhet kohalike omavalitsuste ülesannete ja suutlikkuse vahel, tsentraliseeritud vahendite ja kohalikul tasandil kasutatavate vahendite vahel.

Kui veel 2009. aastal moodustasid omavalitsuste kulud võrreldes riigieelarve kuludega 24 protsenti, siis 2013. aastal vaid 20 protsenti. Eestis käib järjepidev võimu ja vahendite tsentraliseerimine. Esmalt koondatakse kõik kokku, siis jagatakse näpuotsaga laiali. Usk jagamise ülimuslikkuse on kestev, jagaja on jätkuvalt pealik.

Kes aga loeks kokku kõik haldusreformile kulutatud tühjad sõnad? Või teine aruteluteema: mitu omavalitsust peaks Eestis olema? Taas räägitakse mingitest müstilistest arvnäitajatest, kui palju täpselt peaks meil omavalitsusi pärast reformi olema. Samas pole isegi Tallinna suudetud normaalse suurusega haldusüksusteks jaotada, määratlemata on pealinna funktsioonid.

Lisaks – riigikaitseline võimekus tuleb viia tasemele, mis on efektiivne ja tagab riigi julgeoleku. Tugeva ja pehme turvalisuse segunemine on tekitanud üldise ebakindluse olukorra, kus riigikaitsega tuleb tegeleda pidevalt. Kummati ei taga valmistumine üksnes täiemahuliseks sõjaks riigi säilimist uues olukorras ka siis, kui meil on tugevad ja ustavad liitlased. Võsastunud riigipiir, mille täpset kulgemist keegi ei oska näidata, on andestamatu häbiplekk, mis näitab suhtumist riigi kaitsevõimesse. Konkreetsed võimekused on sisejulgeoleku permanentsete ümberkorralduste ja juhtimisreformide tulemusel madalseisus. Piirivalve peab oma vahepeal kaotatud reageerimisvõime tagasi saama. Et me piirivalve poleks nagu saarlaste koer, kes hiidlaste aasimise järgi on maja valvates väga tark ja ei haugu ega hammusta, kuid jätab kõik meelde.

Olulisi läbimurdeid pole paljude põhiküsimuste lahendamisel toimunud juba aastaid, me tammume paigal. Ideepuuduse ja otsustavuse varjamiseks tuuakse poliitilise tippjuhtimise tasandil esile pseudoteemasid, visiooni tegelikult ei ole. Esil on üksnes egoistlik hirm võimupositsioonide kaotamise pärast.

Riigireformist vahel räägitakse, kuid üksnes seepärast, et nõnda on moes. Samas puudub enesekriitiline analüüs, miks see on tegemata ja kes meie riigihalduse ära lörtsis. Milline osa on siin vastutustundetuil ja ligi viisteist aastat lolle lubadusi jaganud erakondadel?

Meie meelest on teie senine roll väga suur. Enne uute lubaduste juurde minekut tuleb teil ära klaarida vanad pettused, nagu viieteist aastaga viie rikkama Euroopa riigi hulka või «kodukulud alla»! Kui nüüd olete aru saanud, et riigireform on tähtis, siis miks olete varem seda ignoreerinud?

Eesti praegune olukord ennustamatu ja järjest autoritaarsema Venemaa külje all eeldab poliitikasse tõsisemat suhtumist kui poliittehnoloogiad ja konkurentide marginaliseerimine, mida te idanaabri eeskujul olete õppinud.

Aitab pseudoreformidest, tegude aeg peab saabuma. Me teame, kus asub Eesti piir, ja mida teha, et riik rahvale tagasi anda!