Vaesus ja sellest tingitud igapäevane elu võiks olla filmis rohkem esindatud, arvab Lastekaitse Liidu raamatu «Laps aegade hõbelõngal: laps eesti filmis» koostaja Õnne Kepp.
Õnne Kepp: filmid peavad näitama ka vaeste laste elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna esitleti Lastekaitse Liidu raamatut, mille autor Õnne Kepp tegi kaks aastat kõvasti tööd, et näidata stsenaristide ja filmilavastajate suhtumist lapsesse ja tema kujutamise viisidesse eesti filmis läbi aegade. See on esmakordne pilk linateoses ilmnevale lapstegelasele, tema soovidele, arusaamadele ja kohale üldises filmi kontekstis.
Last hakatakse Õnne sõnul eesti filmis kujutama pärast Teist maailmasõda. Tema sõnul on laps selle perioodi filmis justkui märk ajastust ja selle ideoloogiast. «50ndatel on see ideoloogiline surve lõdvem- tulid mitmed uued noored, eesti rahvusest režissöörid. Siis polnud see laps mitte objekt, vaid hakkas lihaks ja luuks inimeseks muutuma, subjektiks. 60ndatel oli psühholoogiline alatoon, teostuse tagamaade kandja oli laps, kes näitas sotsiaalset plaani ja psühholoogilist arendust.»
Tänapäeval on asjad teisiti. Raamatu autori arvates ei saa tänapäeva filme nimetada lastefilmideks- on koguperefilmid ja noortefilmid. «Tänapäeva film on palju sügavam, keerukam ja kõigile mõeldud, kus laps mängib tähtsat osa. Näiliselt võib olla tegu lastefilmiga, kuid on tegelikult palju avaram,» leidis Õnne.
«Meil on mitmeid koguperefilme nagu «Ruudi» ja «Röövlirahnu Martin», mis näivad nagu lastefilmid. Aga kui vaatame tagamaid, näeme ebaterveid perekondi, vanematevahelisi keerulisi suhteid. Me ei saa üldse öelda, et need on lastefilmid,» tõi Õnne välja.
Samas on raamatu autori sõnul oluline rääkida filmides tõsistest probleemidest, isegi kui need kujutavad vägivalda. «Kui me paneme pea liiva alla nagu jaanalind, siis mis me sellest kasu saame? Siis me laseme nähtusel edasi areneda. See teeb asja veel hullemaks. Minu seisukoht on, et igast asjast tuleb rääkida ja iga asja tuleb näidata ja lahendus leida.» Õnne sõnul tehakse filme näiteks koolikiusamisest ja vägivallast, aga tegeleda tuleks ka perekondlike ja sotsiaalsete küsimustega. Ta tõi näiteks filmi «Surnuaiavahi tütar», kus filmitegelased peavad silmitsi seisma probleemidega nagu tööotsimine, alkoholism.
«Vaesus ja sellest tingitud igapäevane elu võiks olla filmis rohkem esindatud. Me räägime kogu aeg, kui palju on meil inimesi, kes elavad allpool vaesuspiiri ja on näljas, aga mingeid konkreetseid väljundeid pole, ainult räägitakse. Aga kus nad on? Kes nad on?» esitas Õnne küsimusi, millest võiks mõni režissöör tema arvates kinni hakata.