Viik, mis maitses mitme valusa kaotusena

Sergei Zenjov vaatab Serravalle Stadio Olimpico väravat, kuhu eestlastel ei õnnestunudki ühtki palli lüüa. Foto: EJL

Laupäeva õhtul oli Eesti jalgpallikoondise ajaloos üks mustemaid õhtuid, kui 2016. aasta EM-valikmängus ei suudetud võõrsil üle mängida FIFA edetabelis viimasel kohal olevat San Marinot. 0:0 viik on kurb tõsiasi, ent näidatud mängupilt oli lihtsalt masendav ja kõrvaltvaatajale ei olnud küll aru saada, millise idee järgi sooviti üldse väravani jõuda. Nii võiski San Marino koondis üldse oma ajaloo jooksul kolmandat korda rõõmustada selle üle, et nende värav oli lõpuvile kõlades puutumatuks jäänud.

Eesti koondise peatreener Magnus Pehrsson tunnistas pärast kohtumist, et nädala jooksul harjutatud ründemängu ideed ei jõudnud soovitult mängijateni ja seetõttu tuleb tal edaspidi teha edukamat tööd, et tema mõtetest paremini aru saadaks. Lisaks sellele oli selgelt näha, et meeskond oli väljakul krambis ja kohtumiseks ei oldud hästi valmis. Hea näide selle kohta oli mängu esimene minut, kui Aleksander Dmitrijev sõitis juba 12. sekundil keskväljal vastasele jalg ees sisse ja teenis kollase kaardi – hullemal juhul oleksid eestlased võinud kohe jääda vähemusse.

Kogu käimasolevas valiksarjas ongi märksõnaks olnud ründemängu hambutus. Nelja mänguga on Eesti suutnud enda kaitse küll korralikult lukku keerata ja meie võrku on löödud vaid kaks palli, kuid ise oleme suutnud 360 mänguminutiga lüüa vaid ühe värava, ja sedagi olukorras, kus sloveenlased oli eestlaste vastu jäänud väljakule arvulisse vähemusse.