Alan Adojaan: Andke talle nuuti!

Alan Adojaan Foto: Erakogu

Helsingi kaunis ja üle keskmise jõukas äärelinnas elas mu tuttav. Keskealine eesti härra, kes aastaid tagasi ostnud sinna krundi. Püstitas oma kätega neli kena pereelamut väikese aia ja muude ekstratega.

Kolm maja lükkas kohalikele müüki, hea hinna tõttu olid majad juba kuuga tänulikke soome peresid täis. Eesti mees ajas oma ehitusäri vaikselt edasi, elas üha paremini. Ehitas maja kõrvale ka suure garaaži. Aga järgmisel hommikul, pärast autopesale ukse paigaldamist, saabus kohale munitsipaalpolitsei.

Mundrimehed teatasid, et neile on tulnud kaebus selle auto kohta, mida ei hoita öösel nõuetekohaselt garaažis. Kirjutasid tuima kärsaga välja trahvi ja paigaldasid kohustava märgi. Selle absurdse juhtumi järel ootas eestlast veel ka kaks maksuameti revisjoni: esimene kord, kui ta majas sisustuse uue vastu vahetas, ja teine kord, kui õuele pistis nina uus auto. Lõpuks ei pidanud mehel närv vastu, ta müüs maja maha ja kolis kohta, kus naabreid läheduses pole.

Kui aus olla, siis ega mind tegelikult väga huvitagi, mis seaduste ja kontrollimehhanismide veskikivi on lugupeetud põhjanaabrid endale kaela upitanud. Nende riik, nende luba. Aga üha enam tundub, et ka siinpool sood õhatakse sellise põhjamaise ülereguleeriva kontrollimudeli poole. Eelnevas näites on minu jaoks kaks ebameeldivat tahku. Üks neist on ülereguleerimine detailides, kus intelligentsele inimesele võiks ikka otsustusõigus jääda, ning teine – see vastik kitumise aspekt. Täiskasvanud inimene võtab telefoni ja helistab «kuhu vaja», sest naaber ei pargi autot nii nagu vaja. Nagu tõsiselt, mis sul viga on? Okei, maksuameti rolli ühiskonnas ma ei eita, kuigi uue mööbli pärast teise peale kaebamine on minu arust kõige ehedam finantsilise nokukompleksi madalat sorti väljaelamine. See käitumine meenutab totalitaarühiskonna liikmete pealesunnitud kurjust üksteise vastu.