Talvik: kodanike ühiskonnal on klaaslagi

Artur Talvik Foto: Peeter Langovits/ Postimees/Scanpix

Julged kodanikud, kes soovivad sekkuda poliitika loomisse, põrkavad vastu klaaslage, rääkis vabatahtliku tegevuse edendaja ja filmiprodutsent Artur Talvik täna riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimusena Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni arutelul. 

«Nendes kogukondades on julged kodanikud, kes tõesti tahavad sekkuda poliitika loomisse. Aga just see hetk, kui nad tahavad poliitikat jõuliselt kujundada, tuleb kuskilt ette klaaslagi või -müür. See on asi, millest me tänases kodanikuühiskonnas peaksime lahti saama,» arvas Talvik.  

Üheks põhjuseks pidas ta usaldamatust, teisalt aga põhimõttelist küsimust meie ühiskonna käsitluse kohta: «Me käsitleme oma ühiskonda n-ö teenuseühiskonnana, kus inimesed on maksumaksjad, kodanikud on maksumaksjad ning selle maksu eest peaks justkui neile pritsitama teenust. Ja kui neile teenust ei pritsita, siis nad lähevad teise teenusepakkuja juurde. See ei ole see kodanikuühiskond, kus ma elada tahaksin.»

Ta tõi esile Euroopa Liidu aluslepingust artikli 5, mis käsitleb subsidiaarsusprintsiipi ehk seda, et otsused tehtaks võimalikult madalal tasemel. «Seda subsidiaarsusprintsiipi me peame meeles, kui me suhtestame Eesti riiki Euroopa Liiduga, aga me unustame ära siseriiklikult selle subsidiaarsusprintsiibi. Otsustamise tasemed liiguvad kogu aeg kõrgemale, kaugemale rohujuure tasandist. Ja võib-olla öelda isegi, et Eesti ühiskonnas on harjumatu, et rohujuure tasand üldse mingisuguseid otsuseid teeb.»

«Võib-olla see subsidiaarsuse puudumine on üks põhjus, miks selline justkui klaaslagi on kodanike ühiskonnal ees,» arvas Talvik ning tõi näite oma kodukandist Lahemaa rahvuspargis. «Kui me kogukonnaga tulime välja ettepanekuga, et vaadake, meil on siin kogukond ja me oleme valmis elama selles piirangutega tsoonis, aga me tahaks teiega diili teha. Me tahaks selle eest, et meid käiakse vaatamas kui pärismaalasi ja me tohime ehitada ainult ühte sorti katuseid, selle eest tahaksime mingisuguse osa vastu saada, mingisuguse asja, mis võib-olla ka kultuuripärandi mõttes oleks oluline. Ja me ütlesime, et andke meile vastu õigus jagada kalastamislube. Kui me sellise ettepanekuga välja tulime, siis ehmatas ametkond ära ja ütles, et oot-oot-oot, see pole koht, kus teie nüüd peate otsustama. Me ütlesime, miks me ei või seda otsustada, kui teie võite otsustada, missugused katused meil olema peavad? See on tüüpiline näide subsidiaarsuse puudumisest või usalduse puudumisest või kartusest lubada otsustada asju võimalikult rohujuure tasandil,» rääkis Talvik.

Talvik pakkus ka välja, et tugeva kodanikuühiskonna sünniks peaks olema kodanikel ka õigus suunata ise oma raha konkreetsetesse ühingutesse, mis nende kogukonda tugevdavad või nende turvalisust tagavad. «Miks mitte ei võiks kodanikud suunata mingisuguse protsendiosa oma tulumaksust nende ühingute toetuseks. See tekitaks olukorra, kus me näeksime tõesti ka ühinguid, keda kodanikud tõesti vajavad,» arvas Talvik.