Mäletan meie koosolekut 20 aastat tagasi rahvusraamatukogus, kuhu oli tulnud kokku hulk inimesi, keda ma polnud kunagi näinud. Need inimesed kadusid meie kõrvalt kiirelt, sest need inimesed tulid karjääri tegema, mitte Eestit ehitama.
Viimased kümme aastat olen väga madalat profiili hoidnud. Tean, et iga sõna võib haiget teha ja minu eesmärk pole kellelegi haiget teha. Käin erakonna üritustel, annan maksimumi, mis saan.
Kas see, kui üks erakond on nii kaua olnud valitsuses ja väga pikalt ka juhtpositsioonil nagu Reformierakond, on erakonnale hea või kuluks igale erakonnale ka väike opositsiooniaeg?
Olen nõus, et pikaajaline seismine ühes kohas on stagnatsioon. Seda öeldi Ansipi kohta, kes oli kaheksa aastat peaminister. Igale täiskasvanud inimesele on selge, et sinu jõud kaob ära, kui sa näed, et kõik voolab rahulikult sinu ümber, sul pole vaja midagi mõelda, sul kaob riski vajadus, kui sul on käes, mida oled tahtnud. See ei ole halvasti öeldud. Ma ei arva, et see on halb, et oleme pidevalt valitsuses olnud, aga ma kardan, et meil on erakonnas küllalt palju liikmeid, kes arvavad, et nii peabki olema. Siin pole ka midagi imestada. Praegu on erakondades suur põlvkondade muutus. Olen rõõmus ja rahul, et olin nii tark, kui loobusin 2003. aastal uuesti riigikokku kandideerimast. Eriti, kui vaatan, kuidas eakatega käitutakse, kelle tarkus on vahel palju rohkem kui noore inimese ind midagi teha. Aga see on loomulik, et uued tulevad peale. Seepärast arvan, et meil pole stagnatsiooni, sest vanem põlvkond läheb eest ära. Valuliselt, võib-olla, aga noor tuleb oma värske jõuga peale ja pean meeldivaks üllatuseks ütlema, et ühiskond on sellega väga rahul.