Eluaegsete vangide hingel on üle 90 mõrva

Juri Ustimenko. Foto: AFP / Scanpix

Eesti 37 eluaegset vangi on oma karistuse «auga»

välja teeninud. Nad on võtnud enam kui 90 inimese elu ja nende hingel on 17 tapmiskatset. Tiiu Põld tutvustab, millised inimesed eluaegsed vangid on ja mis elu nad vanglas elavad.

Nende veriste kätega meeste surmaohvrite seas on ka ainsa eluaegse vangina oma karistusaja lõpuni käinud, 2003. aastal infarkti tagajärjel surnud 65-aastase Hummuli mõrtsuka Mais Avetisjani ohvrid.

Kuid vanglaski kujutab mõni eluaegne püssirohutünni, mis võib sädemest plahvatada ja enda ümber surma külvata. Nagu näiteks esimesena eluaegse vangi tiitli saanud Oleg Pjatnitski (48), kes on karistust kandnud juba 25 aastat.

Verejanulised eluaegsed

Kuus aastat tagasi noris Pjatnitski tüli kolm naist sadistlikult vägistanud ja tapnud eluaegse vangi Vladimir Tenetoviga, kes mängis arvutil tapmismängu.

Et mänguhasardis Tenetovile ei meeldinud saatusekaaslase õpetussõnad, tagus ta oma peaga Pjatnitski pea veriseks. Juba samal õhtul klaaris Pjatnitski arve – lõi Tenetovit 11 korda kruvikeerajaga, põhjustades tollele üliraskeid, ent mitte surmavaid vigastusi.

2003. aasta kevadel torkas eluaegne vang, Kohtla-Järvelt pärit nelikmõrvar Andrei Antonov aga Murru vanglas noa ühe tavavangi selga, vigastades tolle kopsu. Põhjus – tavavang polnud nõus loovutama Antonovile oma 1500 krooni.  

Sama aasta suvel kordas Antonov sama kuritegu Ämari vanglas. Seekord oli ta ohvriks vangivalvur, kellel opereeriti pärast noatorget vasak neer ja kes on nüüd invaliid. Kohtus võttis Antonov pussitamised omaks, kuid ei kahetsenud kuritegusid.

Vastupidi – ta lubas, et hakkabki tapma vanglatöötajaid, kes takistavad tema üleviimist Murru vanglasse, kus tal olnud parem elu. Enam Murru vanglas eluaegseid vange pole.
On vale öelda, et vangi hoiavad trellid. Katseid vabadusse pääseda on nad aeg-ajalt ikka teinud. Ebaõnnestunult.

Näiteks Uljanovskis sündinud, Ida-Virumaal Aseris elanud ning seal topeltmõrva ja kahe tapmiskatse eest eluaegse vangi staatuse saanud Stanislav Issajev.

Mõni aasta tagasi Pärnu vanglast haigla traumaosakonda viidud Issajev püüdis pärast seda, kui arstid olid ta käehaava kinni õmmelnud, haigla koridorist jooksu pista. Valvurid pidasid vabadusse kippuja aga kinni.

Põgenemiskatselt tabati ka eluaegsed vangid Romeo Kalda ja Andrei Antonov. Nemad viilisid Patareis olles läbi aknatrellid ja laskusid juba mööda vanglamüüri alla, kui neid vahitornist märgati. Kalda hingel on kahe inimese surm, sealhulgas politseikomissar Mart Laane oma, ja kaks tapmiskatset.

Vanglatöötajate väitel üritasid sel aastal salakäigu kaudu põgeneda politseinik Sergei Pärna tapja Nikolai Mitjanin ning 15-aastast vabadusekaotust kandev Narva topeltmõrtsukas Juri Kramskoi. Kohus neid kaht selles kuritöös siiski süüdi ei tunnistanud.

Aastad veerevad ruttu

Kuigi kõik eluaegsed vangid on karistuse kandmise ajal toime pandud kuritööde eest saanud karistada, mõjub uus karistus neile nagu hane selga vesi. Sest ükskõik kui julm ka uus tegu on, nende karistusaega see ei pikenda.

Ei pikenda seda ka nende distsiplinaarkaristused, mida Issajevil oli näiteks alates karistuse kandmisest 11. oktoobril 1995 kuni põgenemiseni 2002. aastal tervelt 34. Küll koidab eluaegsetele vangidele pärast 30-aastast vangielu vabadus. Siis võib, kuid ei pruugi kohus nende ennetähtaegse vabastamise taotluse rahuldada. Ent vastavalt karistusseadustikule siiski tingimisi ja katseajaga.

Samas ei keela keegi eluaegsel vangil presidendile kirjutada ja armu paluda. Presidendil on ainuõigus vabastada süüdimõistetu tema palvel karistuse kandmisest või kergendada tema karistust. Näiteks 2002. aastal muutis president Rüütel tollal veel eluaegse vangi Mihhail Talõšanovi karistusaega kuni 20 aastani.

Eelmise aasta sügiseks oli Talõšanovil Pirita-Kose sõjakooli tunnimehe ja taksojuhi mõrva eest 17 aastat istutud. Vaatamata Talõšanovi taotlusele Harju maakohus teda enne tähtaega siiski ei vabastanud.

Lähiaastatel võiks vabanemisele loota Oleg Pjatnitski, keda on trellide taga hoitud 1983. aasta maist. Tema 30 aastat saab täis 2013. aastal.

Justiitsministeeriumi pressiesindaja Mart Siilivaski sõnul pole tavavangil ja eluaegselt vangil põhimõttelist vahet. «Meie hindame nende riske individuaalselt,» nentis Siilivask. «Mõni lühema karistusajaga vang võib olla ohtlikum kui mõni eluaegne.»
Kuus kulub 14 257 krooni

Ka vangide ülalpidamisele kuluv maksumaksja raha on Siilivaski sõnul mõlema kategooria tegelaste puhul enam-vähem sama. Tänavu on kinnipeetu keskmine ülalpidamiskulu ühes kuus 14 257 krooni.

«Selles summas on lisaks vangi toidu- ja muudele olmekuludele ka näiteks hoonete ülalpidamiskulu, ametnike palku jm kulusid, mis on seotud vanglate eksistentsiga,» lausus Siilivask.

Ta väitis ka, et eluaegsed söövad sama toitu mis teised, teevad koos teistega trenni ja käivad koos teistega kirikus. Aga millises vanglas neid kõige enam on, Siilivask ei öelnud. Sõnas üksnes, et neid on nii Tallinna, Tartu kui Viru vanglas.

«Uutes vanglates on ohud oluliselt väiksemad ja aastatetaguseid juhtumeid, nagu olid näiteks Ämari vanglas, uutes vanglates enam nii lihtsalt ei esine,» selgitas Siilivask.
Esimesed eluaegsed vangid on vanglas olnud alates 1992. aastast. Enne seda oli neist 17-l surmamõistetu staatus. Viimasena mõisteti eluaegne vangistus Margus Luugile. Tema on praegu Eesti 37. eluaegne vang.

Eluaegsete vangide keskmine vanus on 39 aastat, neist noorim on Juri Ustimenko (27), vanim Arnold Jürisoo (57). Abielus on neist mõni üksik, enamik on vallalised, mitmed ka lahutatud.
Ühel eluaegsel vangil, Sergei Kirjanovil on kõrgharidus, Boriss Barmotinil on lõpetamata kõrgharidus, ülejäänutel on põhiliselt kesk-, osal ka vaid põhiharidus.  

Võikad veretööd

Suurem osa eluaegsetest vangidest on varem kriminaalkorras karistatud, erand on Rainar Roos. Veretööde ajal töötasid neist vähesed, purjus olid peaaegu kõik. Patud, mida eluaegsed vangid lunastavad, on äärmiselt võikad – sadistlikud vägistamised, tapmised, tükeldamised. Nende ohvreiks on lapsed, naised, mehed, vanakesed, politseinikud.

Kuritööde motiiviks on olnud viinaraha nuiamine, nagu Enn Tilgal, kes tappis oma õe pere, aga ka armukadedus, omakasu, vaen, viha.

Enamik eluaegsetest vangidest on pannud oma veretööd toime üksi, kuid on erandeid, nagu Albert Solodov ja Oleg Borissov, kelle hingel on kokku viis mõrva ja üks tapmiskatse, ning nendega koos tegutsenud Andrian Ojala, kes kannab eluaegset vangistust kahe mõrva eest.

Eluaegsed vangid (30. augustil 2008)

Antonov, Andrei, 36
Artamonov, Aleksandr, 56
Avetisjan, Mais (sünd. mais 1938 – surn. augustis 2003), 65
Barmotin, Boriss, 53
Borissov, Oleg, 33
Botško, Vladimir, 50
Bušujev, Aleksei, 34
Issajev, Stanislav, 42
Jürisoo, Arnold, 57
Kalda, Romeo, 34
Kirjanov, Sergei, 44
Krõlov, Sergei, 52
Ljovin, Roman, 39
Ljovuškin, Mihhail, 53
Luuk, Margus, 37
Mitjanin, Nikolai, 28
Mäesepp, Kalle, 50
Mägi, Eduard, 36
Nikiforov, Aleksei, 30
Nikitin, Vladimir, 40
Nikolajev, Aleksandr, 42
Nikolajev, Anatoli, 53
Ojala, Andrian, 39
Otškalenko, Vassili, 42
Pjatnitski, Oleg, 48
Roos, Rainar, 36
Rosenberg, Margus, 47
Savka, Vassili, 39
Solodov, Albert, 34
Sulimov, Juri, 41
Šmõgin, Aleksandr, 28
Tali, Andrei (kuni 12. augustini 1999 Andrei Paal), 31
Tenetov, Vladimir, 42
Tilga, Enn, 37
Ustimenko, Juri, 27
Vainik, Rene, 32
Vainu-Lang, Kalle, 43

Iseloomustavaid Fakte

Vanus
Eluaegsete vangide keskmine vanus on praegu 39 aastat. Neist noorim on Juri Ustimenko (sai 23. aprillil 27), vanim Arnold Jürisoo (sai 25. juulil 57).

Veretööd
Eesti 37 eluaegse vangi hingel on üle 90 mõrva ja üks tapmine ettevaatamatusest, lisaks 17 tapmiskatset.

Karistus
37 eluaegsest vangist 17-le langetati algul surmaotsus, mis muudeti hiljem ümber eluaegseks vangistuseks.

Kõige kauem istunud
Oleg Pjatnitski on vangis alates maist 1983.
Mihhail Talõšanov on vangis alates augustist 1990, kuid ta pole enam eluaegne vang, vaid kannab oma 20 aasta pikkust vangistust topeltmõrva eest.
Järgnevad Vladimir Botško (1992), Sergei Krõlov ja Vassili Otškalenko (1993), Aleksandr Nikolajev ja Vladimir Tenetov (1994), Oleg Borissov, Andrian Ojala, Albert Solodov, Stanislav Issajev, Eduard Mägi, Vladimir Nikitin, Andrei Antonov ja Juri Sulimov (1996).

Kõige vähem istunud
Margus Luuk (2008), Kalle Vainu-Lang ja Aleksei Nikiforov (2005)
Ülalpidamine
Ühe eluaegse vangi ülalpidamine kuus maksab maksumaksjale 14 257 krooni, 37 ülalpidamine 527 509 krooni.
Sama kallis on ka teiste vangide ülalpidamine. Neid oli Eesti viies vanglas – Tallinna, Tartu, Viru, Murru ja Harku vanglas – selle aasta 25. augustil 3566.

Viru vangla eluaegsete päevakava
 

 06.30
Äratus
06.30–07.00
Hommikuvõimlemine, tualett, voodite korrastamine
07.00–08.00
Hommikusöök
08.00–08.30
Hommikune loendus
08.30–09.00
Tööle või õppetööle saatmine
08.30–18.00
Jalutuskäigud osakondade kaupa vastavalt vangla töökorraldusele
09.00–09.10
Kambriuste avamine
09.10–11.30
Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aeg
11.30–11.50
Kambriuste sulgemine
12.00–12.50
Lõunasöök
12.50–13.00
Kambriuste avamine kinnipeetavatel, kes on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega (töö, õppetöö, sotsiaalprogrammis osalemine)
13.00–13.30
Tööle või õppetööle saatmine
16.50–17.00
Kambriuste sulgemine
17.00–17.30
Õhtusöök
17.50–18.00
Kambriuste avamine
18.00–20.00
Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aeg
20.00–20.30
Kambriuste sulgemine ja õhtune loendus
22.30–06.30
Öörahu (kambrite sulgemine toimub 30 minuti jooksul peale öörahu)
Abiellumine
Abielu saavad vangid sõlmida neli korda aastas – iga kvartali teise kuu teisel neljapäeval.
Allikad: justiitsministeerium, internet