Priit Pullerits: ohtlik pehmus

Priit Pullerits. Foto: Margus Ansu

Tunnistan ausalt, et olen poolteist nädalat nuputanud, aga ikkagi otsi kokku ei vii. Ühelt poolt on viimastel kuudel korrutatud, kui oluliseks on saanud riigikaitse ja rahvuslik julgeolek. Teiselt poolt on samal ajal upitatud lakkamatult au sisse kõike, mis on pehme, puhastatud igasugusest jõulisusest. Psühholoogiline nõustaja Tiina Jõgeda läheb Eesti Ekspressis koguni nii kaugele, et tõdeb rubriigis «Õnne valem»: pehmed väärtused on viimaks macho-­kultuurist läbi murdnud ning sedasi on Eesti ühiskond jõudnud uuele arenguastmele.

Küsimus seisneb selles: kui kõik pehme on ühiskonna a ja o, alustala ja nurgakivi, siis kellele toetub Eesti riigi kaitse ja rahvuslik julgeolek? Kas ameeriklastele?

Muidugi, kui samastada macho-kultuur jõmluse ja naisepeksuga, väärib see maa alla tampimist. Ent häda on selles, et koos klišeeliku macho-kultuuri materdamisega on löögi alla seatud ka suurem jagu muudest omadustest, mis seostuvad traditsioonilise mehelikkusega – ja mida läheb vaja selleks, et mehed suudaks oma riiki kaitsta.