Margit Härma: Lodja lugu

Margit Härma Foto: SCANPIX

Kohe pärast Peipsile jõudmist heisati kapten Priidu käsul puri, mootori urin lakkas ja kuulda oli vaid rõõmsat jutukõma sügavalt lodja kõhust. Sättisin ennast lambanahkade sisse lodjalaele päikeseloojangut vaatama.

Ärkasin tähistaeva all kerge müksu peale. Olime parvmaja juures maabumissillaga põkkunud. Ausõna, ma ei mäletanud, et taevas on nii palju tähti. Tundus, et neid oli just selleks õhtuks mitu korda rohkem üles riputatud. Tavaliselt sööb inimasumite tekitatud valgus nõrgemalt säravate tähtede valguse ära, aga siin, kümnete kilomeetrite kaugusel väikseimastki külast, said tähed öötaevas kogu oma ilu näidata.

Kui Emajõe lodjaseltsi rahvas mind hooaja lõpureisile kaasa kutsus, tuli mul ületada väike sisemine vastuhakk – külm, niiske ja pime aeg ei meelita kuidagi vee peale, aga samas oli kange tahtmine Suursoo parvmajas ööbida ja reisiseltskond oli ka väga mõnusalt kokku pandud. Pealegi ei tasu vist jääda ootama seda õnne, et Emajõel hakkaks seilama mõni luksristluslaev, kus igal reisijal on oma vann ja õhtuti serveerivad valgetes kinnastes kelnerid kamina ees täiuslikult jahutatud džinni-toonikut.