/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2014/11/07/3500579t1he487.jpg)
Emmanuel Carrère
kirjanik
Tellijale
Kuidas mu intervjuu Catherine Deneuve’iga täielikult läbi kukkus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1. Üks lõik mulle siiski meeldib: see, kus ta räägib gingkost. Ühel hetkel viisin jutu aianduse peale, mis kuulukse olevat üks tema kirgi, ja ta hakkas rääkima oma lemmikpuudest Pariisis, eriti Alma väljaku ginkgost. Lubasin endale, et järgmine kord kindlasti vaatan seda. Ta ütles, et neid on New Yorki palju istutatud, näiteks 5. avenüüle, ja et meie siin Pariisis võiksime ka sellest eeskuju võtta. See on väga ilus puu, ja äärmiselt vastupidav, just sellepärast ilus ongi, see on ainus puu, mis Hiroshima üle elas, ja kui ta seda niimoodi ütles, siis oli aru saada, et ta samastab ennast ginkgoga, tema on ju ka kõigele vastu pidanud, kõik üle elanud – tema, kellest sai praktiliselt kohe pärast teismeliseaastaid Prantsusmaa suurim filmitäht ja kes on selleks enam-vähem alati ka jäänud. Sellest peaaegu pool sajandit kestnud legendaarsest karjäärist pidimegi temaga kõnelema, intervjuu pidi tulema üle kaheksa lehekülje ja umbes kolmkümmend tema enda valitud fotot pidid meile teetähisteks olema. Sellisest mõttest me lähtusime, see tundus mõistlik, ainult et kahjuks ei tulnud asjast midagi välja.