01001011 11000011 10011100 01000010 01000101 01010010 01010100 01010101 01010010 01010110 01000001 01001100 01001001 01010011 01010101 01010011*

John Lucas Foto: Erakogu

Ma kipun vahetevahel asju unustama. Iga end internetis pakkuv asutus usub, et just nende kasutajanimi ja parool on esmatähtsad, ja nõuab, et ma jätaksin need meelde ega kirjutaks mingil juhul üles. Minu mälu on aga juba niigi üle koormatud. Ma lihtsalt ei suuda meelde jätta kõiki neid asju, mida kõikvõimalikud asutused tahavad, et ma meelde jätaks. Ma pean need üles kirjutama, et neid teada, kui vaja peaks minema.

Ohtlikult ahvatlev oleks teha arvutis fail kõigi oma paroolide ja muu sellisega ning salvestada see kuhugi internetipilve. Aga see on juba nagu küllakutse häkkerile. Palju etem on see paigutada üldse eemale igasugusest raalindusest, näiteks märkmiku viimastele lehekülgedele. (Tegelikult ma seda ei tee: kes mu märkmiku ka varastaks, saaks küll tublisti teada mu elektritarbimise ja ravimivajaduse kohta ning leiaks viimaste lehekülgede vahelt ka mõned margid, aga ei ühtegi parooli.)

Me peame kaaluma, kui suurt ohtu võib tekitada valedesse kätesse sattunud parool. Tihti pole see väga suur. Kui pätt saab teada mu ülikoolikaar­di numbri, pääseb ta ligi Oxfordi raamatukogude infosüsteemile ja võib uurida Darwini «Liikide tekkimise» erinevaid väljaandeid, niisiis kasutada teenust, mida ta muidu kasutada ei tohiks. Aga sellest veel maailm kokku ei varise.