Kristel Kossar: kummikuviina tagasitoojad

Kristel Kossar Foto: Erakogu

See võis olla 1986. aastal, kui onu Mati oma sünnipäeva pidas. Mees parimais aastais, nag­u ta oli, kolleegide seas hinnatud ja suguvõsas armastatud, järelikult pidi pidu tulema seisusele kohane.

Asutuse ruumika einela laudadel ilutsesid kannud punase joogiga, sidruniviilud sees, ning söökla juhataja tädi Tiiu põsed värvusid iga minutiga kannujoogiga üha sarnasemaks – mis siis, kui keegi kaebab, et punane rüübe, morss «ainult täiskasvanuile» pole muud kui viin mahlaga?

Vastuhakk Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei keskkomitee otsusele «Abinõudest joomarlusest ja alkoholismist jagusaamiseks», mis 1985. aasta mais vastu võeti, maksnuks tublile gastronoomile kindlasti koha. Oh, miks ei võinud kogu see kamp kasutada ometi toda vana head «likööriplasku kummikus, kummik esikus»-trikki, mõtles Tiiu ning lasi silmadel üle morssi rüüpava ja sealjuures aina lõbusamaks muutuva seltskonna käia.

Tuleb tuttav ette? Nulltolerants alkoholitarbimise suhtes vähendas tookord küll kaineripõrandal ärkajate arvu ja seiskas viinatööstuse tootmisliinid, kuid nagu väljendas üks toonane täiskasvanu: ei enne ega pärast pole ma ostnud ja tarbinud nii palju alkoholi kui kuiva seaduse ajal. Paistab, justkui oleks Tallinna linnajuhid nõukogude «edusammudest» tiivustunult otsustanud keelata alkoholimüügi linna territooriumil väikekauplustes ja tanklates, pühapäeviti aga üleüldse ning pärast südaööd ei saa alkoholi sisaldavaid jooke tarbida enam üheski pealinna söögikohas. Seda 2014. aastal, väikeses iseseisvas ja demokraatlikus riigis nimega Eest­i Vabariik.