/nginx/o/2009/02/12/132278t1h1ca5.jpg)
«Pealtnägija» eelmise nädala narkoeksperiment näitas, et kanepi kättesaamine Tallinnas on lihtne, kuid kangemat kraami nii kergelt ei levitata. Eksperimendi jätkuks esines saatele ülestunnistusega kaadrikaitseväelane, kes oli eeskujuliku teenistuse varjus narkomaan ning läks kanepi tarvitamiselt üle spice'ile. Viimane aga pole keelatud ainete nimekirjas ja on seega legaalne.
Eelmisel nädalal näitas «Pealtnägija» eksperimendi korras, kuidas käib üks tegelik narkotehing tänaval. Kursuseõed Janet ja Marie-Helene suundusid ühel augusti lõpu õhtupoolikul Tallinna südalinnas Tammsaare parki ja konkreetseks kanepiäriks läks kiiresti. Lõpuks kulus siiski üle kolme tunni, mille jooksul toimus mitmeid pöördeid ja närvilisi hetki, kuni diilerid saabusid, kraami vahendajale andsid ning tehing lõpule viidi.
Eksperimendi tulemus oli kulutatud 10 eurot ja pool grammi kanepit kolme ja poole tunni jooksul. Linnalegend räägib aga, et uimasteid lausa topitakse noortele, kui sattuda õigel ajal õigesse kohta. Seetõttu otsustas «Pealtnägija» katset jätkata, et saada aru, mis tegelikult toimub.
Eksperimendiga liitus Deivi, kes on 20-aastane ajakirjandustudeng ning kellel puudub varasem kogemus uimastite vallas nagu ka teistel katse osalistel. «Ma tahaks lihtsalt teada rohkem, kuidas see protsess käib - sa tuled õhtul kodust välja ja mõtled, et nii, täna ma lähen linna, saan sealt midagi. Aga kuidas see üldse toimib? Minu jaoks on see nii suur müstika,» põhjendas Deivi eksperimendis osalemist.
14-aastase staažiga narkopolitseiniku Margo Kivila sõnul on diilereid seinast seina ja stereotüübid tihti ei kehti. «Ühe jaoks võib-olla lihtsalt adrenaliin see, mis motiveerib, teise jaoks raha, kolmanda jaoks staatus, aga lõpptulemus on ikkagi sama. Tarvitamise osas samamoodi - mõni tarvitab sellepärast, et näidata, et mul on see võimalik, et ma võin osta erinevaid aineid, mul on selle jaoks raha, teine tarvitab selleks, et oma igapäevamuredest kuidagi välja tulla, kolmas selleks, et näidata sõpradele, et kuulge, te võite mind usaldada, et näete, mina tarvitan samamoodi,» kirjeldas Kivila.
Kokku pooleteise kuu jooksul helistavad tüdrukud Tammsaare pargist saadud diileri kontaktidel, suhtlevad varjunime all väidetavate narkomüüjatega sotsiaalmeedias ning käivad pidudel, et uurida, milliseid mõnuaineid peale alkoholi liigub. Tee viis kesklinna kurikuulsatest möllubaaridest ja klubidest industriaalsete, mitme tuhande inimesega reivideni.
«Me võtsimegi oma tehnikaks selle, et niimoodi kohmetult küsisime hästi paljudelt, et «võib-olla see on liiga otsene küsimus, aga kas te teate, kas siit saab ka midagi kangemat»,» rääkis Marie.
«Siis nad said aru, et me räägime narkootikumidest ja esimese reaktsioonina mõtlesid nad kanepit, aga siis, kui me jõudsime juba sinna, et tahame kanepist midagi veel hullemat, siis inimesed pigem kohkusid ja küsisid, et «miks te tahate, tüdrukud ei tee selliseid asju ja kas niisama lõbus ei ole»,» lisas Deivi.
Kanepi kättesaamine on lihtne, sünteetiline kraam hoitakse siseringis
Ekstreemseid pakkumisi tuli tüdrukutele vähe, kuid põnevaid hetki oli siiski. «Näiteks ühed inimesed ütlesid meile, et kui te kuskilt saate, et siis andke meile ka, et võiks,» tõi Marie välja.
«Minul ei lähe meelest see, kui Suur-Karja tänaval üks noormees võttis välja, ma ei tea, kas see oli päris politseiniku ametimärk, aga ta võttis selle välja ja ütles, et ma olen nii vale inimene, kelle käest küsida ja läks minema,» meenutas Deivi. Samuti pakuti tüdrukutele koos seltskonnaga juba olemasolevat kanepit suitsetada, kuid katse osalised sellest loobusid.
Eksperiment tõestas, et kanepi kättesaamine kas või võhivõõralt pole probleem, kuid kangemat, sünteetilist kraami nii kergelt ei levitata.
«Kui asi läheb kanepist kaugemale, siis inimesed ei ole nii avatud ütlema, et mul on tuttav ja ma võin kohe helistada. Seda hoitakse pigem võib-olla suletud ringides. Ma olen tegelikult positiivselt üllatunud, et reaalselt noormehed ütlevad meile, et kuulge, tüdrukud, see ei ole küll ilus asi. See on tegelikult minu jaoks väga positiivne,» märkis Marie.
Järeldus, et kanep on levinud ja kättesaadav, võib tunduda lahtisest uksest sisse tormamisena, seda enam, et see on paljude meelest täiskasvanu jaoks ohutu. Inspektor Kivila sõnul võitleb korrakaitse kanepi vastu kõigil - nii suurte vahendajate, tänavadiilerite kui tarbijate - tasemel siiski täie tõsidusega, sest tihti on see esimene samm, millele järgneb kangem kraam ja tõsine sõltuvus. «Viimastel aastatel oleme pööranudki sellepärast just kanepitemaatikale tähelepanu, sest selle kaudu tuleb kõige rohkem alaealisi uusi tarvitajaid peale,» kinnitas Kivila.
Sõltuvus sai alguse kanepi tarvitamisest
Et politsei hoiatused pole tühi loba, tõestab Jaanuse (nimi muudetud - toim.) lugu. Jaanuse nädalalõpu kõhvimine arenes kangema kraami sõltuvuseks. Tema lugu on seda jahmatavam, et tegu on kaadrikaitseväelasega ja kui mitte sõjakangelase, siis vähemalt eliitsõduriga, kes käis välismissioonidel, osales paraadidel ja poseeris koos meie riigijuhtidega.
Hoolimata füüsilisest ja vaimsest ettevalmistusest langes 20. eluaastates mees nii suurde narkosõltuvusse, et «Pealtnägijaga» kohtumise hetkeks on ta kaitseväest sisuliselt jooksus ega mäleta isegi õieti kui kaua täpselt.
Jaanus tunnistas, et tarbis narkootikume põhimõtteliselt iga päev ning sellest teab vaid neli inimest, kuid mitte ta perekond ja tööandja.
Jaanus käis kahel tuuril Afganistanis ja naasis tervelt nii, et ei pidanud enda sõnul isegi erilisi sõjakoledusi pealt nägema. Ta kinnitas, et teda pole narkootikumide tarbimiseni viinud lahinguväljal saadud stress. «Mul ei olnud ühtegi sellist olukorda, kus ma oleks midagi õudset pealt näinud. Ma lihtsalt tegin oma tööd ja kõik,» rääkis ta.
Missioonilt naastes tekkisid Jaanuse sõnul aga kodus suhtemured, millele mees otsis leevendust kanepist, esimest korda suve hakul.
«Alguses tegin ikka suhteliselt harva, nädalas korra võib-olla. Vaba aega oli nii palju ja tundus, et päris lõbus, võib ka iga päev teha, sest tegijaid on, rahvast on, lõbus on. Üks hetk oligi selline, kus me ei saanud kanepit ja saime selle asemel hoopis spice’i, lihtsalt kanepit ei olnud kuskilt võtta ja pakuti seda,» kirjeldas Jaanus sõltuvuse algust.
Spice ehk nn sünteetiline kanep on tegelikult legaalne, ehkki on looduslikust kanepist kangem.
«Jah, see ei ole keelatud, sest pidevalt muudetakse selle keemilist koostist ja uusi ühendeid tuleb järjest turule ja need ei jõua piisavalt kiiresti keelatud ainete nimekirja. Samas jälle kõiki asju, mis tervist rikuvad, ei olegi võimalik panna keelatud ainete nimekirja, siin peaks sekkuma ka terve mõistus. Inimesed oskavad erinevaid aineid kuritarvitada, samamoodi nagu on tehtud seda välgumihkli gaasiga, on satutud koomasse ja võimalik on nuusutada bensiini, liimi. Me ei saa neid kõiki asju ära keelata,» rääkis Kivila.
Jaanus märkis, et mõnikord tekitas hirmu, sest polnud teada, mida ta tarbis, kuid ta lisas, et kui aine on lubatud, siis ei tundugi väga ohtlik.
Tegelikult kubiseb internet välismaa videotest, kus legaalsete sünteetiliste mõnuainete, sealhulgas spice'i tarvitajatel n-õ katus ära sõidab, mõnikord isegi letaalselt.
Paar aastat tagasi ka Eestis maabunud spice pole Margo Kivila sõnul veel massiline, aga ta hoiatas selle eest tõsiselt, sest mitte keegi ei tea, mida narkokeemikud sinna segavad. Viimati septembris sattus kolm alaealist Rakveres spice’i üledoosiga teadvusetult haiglasse.
«Ka viimased kogemused näitavad seda, et haiglasse on satutud just sünteetilise kanepi tarvitamisega. See võib kohati olla kordades kangem kui looduslik kanep,» märkis Kivila.
Paraku läks Jaanus sõpradega spice’ile üle just seetõttu, et hind on kanepiga sama, aga laks kõvem.
Allakäik kestis viis kuud
Jaanuse allakäik kestis kõigest viis kuud ja lõppes tervise ning karjääri hävinguga. Lõpus võttis ta ametliku haiguslehe, aga unustas tööle naasta, sest kaotas ajataju.
Jaanus loodab, et rääkimine ehmatab kaineks ja hoiatab teisi.
«Pealtnägija» pakkus mehele korduvalt abi, et aidata ta võõrutusravile, kuid ta keeldus, sest usub, et suudab ise deemonid alistada. Intervjuu tegemise hetkel oli Jaanus enda sõnul suutnud kolm päeva spice’ita olla.
«Mul on tuju tõusnud, ma olen leidnud endas sihikindlust minna edasi. Ja kui meenutada seda, siis ei taha ma seda enam kunagi teha,» ütles Jaanus ning soovitas kõiki narkootikume vältida.
«Kui sa juba korra proovid, oled sa andnud oma sõrme. See ei pruugi juhtuda nagu minuga, nii kiiresti, see võib olla ka aastatepikkune protsess, kuni sa langed sinnamaani,» tõdes ta.
Eelmise nädala lõpus andis Jaanus sisse lahkumispaberid ja ta arvati reservi. Enda sõnul on ta juba kaks nädalat kaine.
Just poollegaalsed või legaalsed sünteetilised narkootikumid on uus ja väheräägitud oht, sest neid saadab kuvand – kui on lubatud, järelikult ohutud.
Lähinädalatel näitab «Pealtnägija» lugu, kus jõuab välja poollegaalsete narkootikumide laborisse.