Esiteks – põhjus. Nagu selgub Karin Tammemägi korralduse seletuskirjast, osteti kinkekaarte Põhja-Tallinna linnaosas elavatele omastehooldajatele ja hooldatavatele tänuks selle eest, et nood osalesid intervjuudes, mis puudutasid tugiteenuseid, toetusi ja abi arendamist! Kõlab ju loogiliselt, vähemalt paberi peal.
«Küsisime väga erinevaid küsimusi, kõigepealt seda, kuidas nad on rahul nende teenustega ja kuivõrd nad on kursis nende teenustega, mida me pakume,» selgitas linnaosavanem.
Kinkekaardi saanud Valentina sõnul küsiti vaid, «kuidas läheb, milline on seis». Samuti kinkekaardi saanud Tiiu meenutas, et külaline tundis huvi, mis valmistab muret ning soovitas probleemide korral tema poole pöörduda. Seejärel andis Tammemägi naisele kinkekaardi.
Niinimetatud intervjuu tulemusi ei saa ühestki dokumendist lugeda. «Meil on oma märkmed, seal me panime kirja olulise informatsiooni, mida ühe või teise inimese puhul edasi teha. Näiteks kasvasid sealt välja sellised küsimused, et tuli mõnd korterit kohandada puudega inimese jaoks. Tuli anda päris palju informatsiooni, millised on toetuse võimalused,» rääkis linnaosavanem.
Ehk siis linnaosa vanem väidab, et toimus intervjuu. Kolm naist, kelle «Pealtnägija» juhuvalikuga nimekirjast üles otsis, väidavad, et ei tea intervjuust aga midagi – oli kõigest tavaline vestlus.
Tammemägi väitel planeeriti intervjuude jaoks ühe perekonna kohta umbes 40 minutit, aga see aeg kõikus poolest tunnist tunnini. «Kelle jaoks oli intervjuuaega rohkem, kelle jaoks vähem, olenevalt kuidas inimene oli häälestatud ja palju tal oli aega ning palju tal oli muresid.»