Aivar Õepa: Partsi plaan ja Leedo vorstiviil

Aivar Õepa Foto: SCANPIX

Mõned head aastad tagasi tuli Tallinna Sadamal (TS) idee: peaks ampluaad laiendama. Sadamaäri on kena küll, aga seal on omad piirid, pluss alatine oht, et Venemaa kaubaveod kahanevad või hoopis kaovad. Tarvis oleks laieneda riigi laevandusse. St laevandusse, mille teenust tellib riik, kust saab ühtlase rahavoo. Nag­u näiteks jäälõhkuja, mille teenust riik igal talvel ostab. Võib-olla oligi jäälõhkuja ost sügisel 2012 just selle idee algus, mine võta kinni. Igal juhul oli loogiline jätk suurte saarte vahet sõitvate parvlaevade omandamine.

Ideel on poliitikute poolt vaadatuna jumet ses mõttes, et ükskõik, kas parvlaevad kuuluvad Vjatšeslav Leedole, Olav Miilile või kellelegi teisele, laevade prahirahast tekkiv rahavoog läheb suures osas riigikassast mööda. Aga kui kuuluvad riigiettevõttele, tuleb osa dotatsiooni dividendidena riigikassasse tagasi. Ükskõik mis parteid parasjagu valitsuses on, rahavoog on ja jääb. Selle mõtte juures on kerge konsensust leida.

Kui asjaosalised, sh toonane majandusminister Juhan Parts IRList, olid leidnud idee mõistliku olevat, asuti seda rakendama. Esimene rakendusplaan, mida IRL «Partsi plaaniks» kutsub, osutus aga ummikteeks. Algul rääkis Parts Miiliga poolteist aastat läbi, püüdes laevu lihtsalt ära osta. Aga seda ei saa riik teha niisama, müüja küsitud hinnaga. Järgmiseks andis Parts mullu novembris TSile käsu Miiliga äri teha, aga Väinamere Liinid saavutasid kohtult selle käsu peatamise.