USA kosmoselennukite missioonid pikenevad

USA salalennuk maandus. Foto: Allikad: USA õhujõud, Boeing, Space.com

USA õhuväe mehitamata lennuk naasis oktoobris kolmandalt pikaajaliselt katselennult Maa orbiidil. Kõik mõistatavad üksteise võidu, mida Pentagon sellise kosmoselennukiga teeb.

See, et USA õhuväe tellitud ja Boeingu välja töötatud lennuki X-37B lennud toimuvad, pole olnud saladus. Avalikkusele on teada antud lennuki põhilised tehnilised näitajad ja missioonide põhiline info.

Teame, et sõidukeid on kaks: üks neist viibis 2010. aastal esimese missiooni käigus Maa orbiidil 224 päeva ja naasis äsja 675 päeva pikkuselt missioonilt. Teine on teinud seni ühe, 469 päeva pikkuse lennu, mis lõppes 2012. aasta suvel.

Programmi koduleht ütleb, et kosmoselennukil on kaks peamist eesmärki: taaskasutatavad kosmosetehnoloogiad Ameerika kosmosetuleviku tagamiseks ning eksperimentide läbiviimine kosmoses ja nende Maale tagasi toomine.

Ja sellega avalik info piirdub. Ei midagi täpsemalt eksperimentide sisust või konkreetsematest tegevustest orbiidil. Mis on loomulikult viinud arvukate spekulatsioonideni Pentagoni eesmärkide ja võimaluste üle.

Boeingu eksperimentaalsete süsteemide direktor Ken Torok on ajakirjandusele öelnud: «Innovaatiline

X-37B ühendab lennuki ja kosmosesõiduki parimad omadused mehitamata sõidukisse, mis on taskukohane ja juhitav. See näitab taas, et taaskasutatavad kosmosesõidukid on taskukohane viis elutähtsate missioonide toetamiseks.»

Selles suhtes järgib X-37B ehk katseline orbitaalsõiduk (Orbital Test Vehicle), nagu seda ka kutsutakse, kunagist kosmosesüstikute puhul kasutatud lähenemist. Samamoodi nagu süstik, lennutatakse alus kosmosesse kanderaketiga, ent maanduda suudab ta nagu lennuk. X-37 suudab seda seejuures autonoomselt, inimese juhtimata.

Peamine hirm, mida on testlennukiga seoses väljendatud, seostub selle võimaliku kasutusega nn kosmosepommitajana. Orbiidilt saaks pommi, ehk isegi tummapommi, poetada täpselt soovitud paika maakeral. Teine versioon, mis annaks tunnistust sellest, kuidas sõjapidamine kosmosesse kolib, on seotud võimekusega orbiidil hävitada, manipuleerida või jälgida teisi satelliite.

Mõlemad võimalused lükkavad asjatundjad tagasi kui vähetõenäolised. Peamiselt seetõttu, et kumbki ülesanne nõuaks üsna ulatuslikku manööverdamist orbiidil ja orbiiditasandite vahetamist, mis on omakorda üsna kütusekulukas. Samuti on X-37B piisavalt suur, et ka amatöörastronoomid saavad seda Maa pealt jälgida, seega oleks satelliitidele lähenemine kohe näha.

Lendude eesmärgiks on pakutud ka luuremissiooni. Lennuki eelis satelliitide ees, mida USA-l on samuti ohtralt, on võimekus liikuda kiiremini huvipakkuva regiooni kohale (mis on ent samuti kütusekulukas) ning kasutada ehk uuemat ja eesmärgikohasemat tehnoloogiat.

Või viiakse lennuki abil hoopis täiendavaid satelliite ilmaruumi? X37-B lastiruum pole küll kuigi suur, pikap-auto kasti mõõtu, kuid mõned minisatelliidid sinna mahuvad.

Ilmselt on tubli annus tõtt siiski sees ka ametlikul selgitusel, mis räägib eksperimentidest ilmaruumis. Kosmosetingimustes katsetatakse kõiksugu tehnoloogiat, anduritest alamsüsteemideni, mis võib leida kasutust tulevastel missioonidel.