Selgemast selgem seisukoha­võtt

Foto: Pm

«Ma loodan, et suren enne, kui saan vanaks,» on samasugune martinlutherlik tees rock’ikirikuseinal kui «punk pole surnud» või «sex, drugs & rock’n’roll». Isegi kui laulu autor Pete Townsend paarkümmend aastat hiljem väitis, et «vana» all mõeldi algselt «väga rikas». The Who dändilikku maitset arvestades poleks see olnud just usutav.

Siiski on möödunud kolmapäeval nelikümmend üheksa sügist tagasi ilmunud The Who singel «My Generation» üks rokkmuusika kõnekamaid seisukohavõtte. Varem teadis vanem kodanikkond, mis on noorsoole maitsekas ja hea, ning öeldi, et teie oodake oma aega seni, kui vanaks saate. Nüüd esitas noorem põlv kindla sülgepritsiva arvamuse asjade senise nörritava käigu kohta.

1965. aasta lõpp tundus briti muusikat armastavale lihtsale noorele ilus, sest käimas oli biitlite buum ja Rolling Stones näitas hoolega hambaid. Tegelikkus oli aga paraku pisut koltunum ja noorsugu nurkasurutum. Temasse suhtuti üleolevalt. Tänapäeval tundub imelik, aga tollane BBC oli konservatiivne üksus, kust popmuusikat kuuldus harva. Muideks, maailmakuulus muusikaprodutsent, New Yorgi poisu Tony Visconti kurtis oma elulooraamatus, et veel 1969. aastal polnud noorel inimesel Londonis kell üheksa õhtul enamasti muud teha kui koju magama kerida. Tänane London on maailmalinn, mitte udune Albion.