Tõnis Oja: tunneli lõpus võib paista valgus

Tõnis Oja. Foto: Liis Treimann.

Tunnistan kohe alguses, et ettevõttena mulle Tallink ei meeldi. Mulle ei meeldi Tallinki firmakultuur, õigemini selle suuromanikest tulenev kultuuritus. Mulle ei meeldinud see, kuidas Ain Hanschmidtist kõigi jaoks ootamatult ühtäkki Tallinki (õigemini Linandelli) suuromanik sai. Mulle ei meeldi ka see, kuidas Enn Pant lubas viis aastat tagasi Tallinki aktsionäride üldkoosolekul, et juhul kui ettevõte kasumisse jõuab, astub ta tegevjuhi kohalt tagasi. Kasumisse küll jõuti, aga Pant tüürib (ilmselt siiski õnneks) laevakompaniid edasi. Mees teab, mis teeb: tahab, annab sõna, tahab, võtab sõna.

Mulle ei meeldi ka kurikuulus röstriskandaal ja veel terve hulk suuremaid ja väiksemaid asju, mille lõpptulemuseks on see, et üle 10 000 väikeaktsionäri, kes üheksa aastat tagasi Tallinki aktsiaomanikeks said, istuvad oma investeeringutega endiselt sügavas miinuses. Ent uudis, et Tallinki suuromanikud Hanschmidt, Pant ja Kalev Järvelill on otsustanud rahvusliku lennukompanii üle võtta, meeldib mulle väga. Olgu mis on, aga Tallinki omanike näol on tegemist ärimeestega, kes mõtlevad suurelt, ja mitte ainult ei mõtle, vaid ka tegutsevad suurelt. On ju kaheksa aasta tagune Silja Line’i ülevõtmine Tallinki poolt ilmselt Eesti suurim välisvallutus Landesveeri sõja järel.

Estonian Air on ehe näide sellest, kui halb omanik on riik. Ühel hetkel antakse Tero Taskilale volitused meeletuks laienemiseks, et siis vähem kui aasta hiljem juht selle eest minema kihutada ning seejärel ettevõte raskele dieedile panna. Ehkki lennufirma kahjum on pärast Jan Palmeri juhi kohale asumist kahanenud, jäädakse kahjumisse ilmselt nii sel kui ka järgmisel aastal. Kui nii, siis saab Estonian Airil olema järgmisel aastal omamoodi juubel – 10. järjestikune kahjumiaasta. Pole siis mingi ime, kui majandusminister Urve Palo ühes oma esimeses sõnavõtus lennufirma kohta sõna «pankrot» kasutas.