Täna Postimehes: kõigil oli väga lõbus ja siis saabus šokk

Klassiuks, mille taga esmaspäeval tulistamine toimus. Ukseorvas on miskipärast juba ammu enne tragöödiat punase värviga tehtud käejäljed. Foto: Margus Ansu

Pealtnäha ei ennustanud Viljandi Paalalinna kooli esmaspäevases saksa keele tunnis miski halba. Aastakümned õpetajaametit pidanud Ene Sarap oli silmanähtavalt heas tujus ja uuris lastelt, millega nood lõppenud koolivaheajal tegelenud olid. «Kõigil oli väga lõbus,» rääkis koolitulistaja Vahur (15) hiljem.

Kui koolitunni algusest oli möödunud mõnikümmend minutit, tõusis Vahur ootamatult koolipingist ja tõstis käe. Nelja kaasõpilase ja tahvli ees seisnud õpetaja Sarapi jahmatuseks paistis sealt vastu kuuelasuline revolver Rossi. Poiss suunas revolvritoru õpetajale ja vajutas päästikule. Esimesed lasud tabasid õpetajat. Kui «sihtmärk» maha kukkus, raksatasid kuulid tema seljataga olnud tahvlisse.

Kõik olid jahmatusest vait. Lasknud trumli tühjaks, laadis poiss relva uuesti. Ent uusi laske ei järgnenud. Rünnaku ohver oli surnud. Kedagi teist polnud Vahuril plaanis rünnata. Šokist haudvaikses klassis, keegi isegi ei kiljatanud ehmatusest, asetas tehtu pärast isegi ära kohkunud Vahur revolvri lauale ja jäi oma saatust ootama. Edasist avalikkus teab.

Miks selline rünnak toimus? Mis on selle tagamaad, loe edasi Postimehe paberlehest või Postimees Plussist!