/nginx/o/2014/10/29/3473105t1h4c34.png)
Tuulevaiksetel päevadel võib laululava läheduses kuulda sageli kilkeid ja karjeid. Lähemal uurimisel selgub, et hullumeelsed hüppavad vabatahtlikult laulukaarelt alla. Fataalse tagajärje päästab õnneks rakmete külge kinnitatud nöör ning saadud emotsioon lööb templi mällu igaveseks.
Eestvedajad nimetavad toimuvalt hellitavalt laulukaares kiikumiseks, kuid ei salga ettevõtmise ekstreemsust. Alpinist OÜ juht Kaspar Raudsoo sõnul on tegemist meeldejääva sündmusega: «Kliendid ei seisa igapäevaselt silmitsi 25 meetri kõrgusel serval seismisega, all paljas betoon, mille suunas tuleb hüpata.»
Julge hundi rind pidavat olema karabiine täis ning eestlaste julguses pole põhjust kahelda. «Seni on keskmiselt iga kahekümne viies ülesroninu jätnud hüppe tegemata ja tulnud sama teed pidi alla tagasi. Hüpata saab kahtepidi, köied kõhu või selja küljes, teine variant on hirmsam, aga emotsioon on sellevõrra võimsam,» selgitab Raudsoo.
Hüppe järgselt kogeb inimene umbes 4 meetrit vabalangust. Hüppe sooritanud Anneli selgitab: «Kõhus on mõnusalt õõnes tunne ja kiirus on selline, nagu oleks pea autoaknast välja pistnud.» Vabalangus läheb pehmelt üle kiikumiseks, mille hoo raugemisel püütakse kiikuja meetrise köiejupi abil kinni ning lastakse maapinnale.
Laulukaares kiikumisega alustati eelmise aasta novembris, tänaseks on elamuse osaks saanud üle 1500 inimese.