Tallinncity vestles Viljandis toimunud koolitulistamise teemal Rocca al Mare kooli direktori Kaido Kreintaaliga. Rocca al Mare koolis viidi neli aastat tagasi läbi õppus, mille stsenaarium oli analoogne Viljandis toimunuga. Kreintaal on koostanud käsiraamatu «Olla olemas». Raamat on mõeldud õpetajatele kriisidega toimetulemiseks.
Kaido Kreintaal: me ei ela isolatsioonis, et saaks kõiki võimalusi elimineerida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile toimus Viljandis koolitulistamine, milline oli teie esimene emotsioon kuuldes sellest juhtumist?
See oli üpris õõvastav. See oli midagi sarnast, mida tundsin neli aastat tagasi, kui tegime koolis koolitulistamise õppust. Õppus toimus koolivaheajal. Koostasime samal ajal raamatut kriisiolukordadest koolis. Tundsime juba õppuse ajal kõhedust, seda tunnet ei saagi väga hästi kirjeldada, see on midagi väga karmi.
Mitmed inimesed on öelnud, et tulistamine oli ainult aja küsimus. Kas sellist olukorda on üldse võimalik vältida?
Selle mõttega olen nõus. Me ei ela isolatsioonis, et saaks kõiki võimalusi ära elimineerida. Inimesed on ettearvamatud. Saame viia võimalused minimummini, kuid päris nullini pole võimalik.
Olete kirjutanud raamatu konfliktisituatsioonidest koolis. Milline peaks olema käitumine, kui selgub, et ühel õpilasel on kaasas relv ning ta on silmnähtavalt agressiivne?
Siin on mitu erinevat varianti. Põhireegel ütleb seda, et kui on tulekahju, siis mine majast välja, kui on relv, siis varju. Need on sellised kaks suurt raudset reeglit. Relvaga inimeselt ei ole mõistlik minna relva ära võtma, ka rahustamine ei ole mõistlik. Tuleb püüda varjuda ja leida põgenemistee, see on kõige ohutum. Läbirääkimine ja arutamine agressoriga on kõige viimane tegevus.
Kui palju saab olukorra vältimiseks kaasa aidata koolipsühholoog ja üldine taustsüsteem?
Eks kõik aitavad. Selge on see, et kui me kõik sellel teemal räägime, siis see pole lahendus. Ühegi inimese kõrvale pole võimalik panna politseiniku. Koole ei ole võimalik teha tsitadellideks. Kool on avalik ja aus organisatsioon, mille tegevus baseerub usaldusel. Tulistamisel ei tohi koolis olla kohta, see on midagi täiesti teistsugust.
Meie tegevus kodus, koolis ja ühiskonnas peaks olema inimlik ja siiras. Oleme põhjamaine ja endasse koguv rahvas, me ei näita välja ja sulgume endasse. Võimalik, et see on koht, kus psühholoogid saaksid aidata.
Peame jälgima, mida teevad meie kaaslased ja sõbrad. Hoiame silma peal, mida sõbrad räägivad, mida kirjutavad ja millest kirjutavad. Kuulame, räägime ja märkame üksteist – see on kõige olulisem sõnum.
Tulistaja Facebook´i konto kõneles üsna üheseltmõistetavat keelt. Kuhu peaks sellise probleemi märkaja pöörduma?
Raske öelda, teismelised teevad väga veidraid pilte ja väga veidraid asju. Imelik oleks, kui me iga pildi peale reageeriksime. Ma arvan, et lähinädalatel ja –kuudel reageeritakse palju kõikvõimalikele väljaütlemistele ja postitustele. Tõenäoliselt see vaibub ja seda mingil ajal enam ei tehta.
Võti on peres ja sõprades, kes peaks oma lähedasest inimesest aru saama. Need on inimesed, kes saaksid aidata ja kes võiks hoida kätt pulsil.