Ivar Kostabi: sõda ja lapsed

Ivar Kostabi. Foto: Erakogu

Ma ei tea, kui palju on maailmas inimesi, kes on olnud ühes toas koos lõhkeva granaadiga ja sealt pärast plahvatust veel ise välja kõndinud. Kuigi kilde täis, uimase ja verisena. Mina olen üks neist. See juhtus suvel 1944, kui ma pidin peatselt minema teise klassi. Selle asemel sõidutati mind operatsioonilauale ja järgmised paar-kolm kuud veetsin kooli asemel hoopis haigevoodis.

Miks ma seda nüüd meelde tuletan? Laste pärast. Nende laste pärast, kelle kodumaal käib jälle sõda, olgu siis Ida-Ukrainas või kusagil mujal, ja kes on seal sama ohustatud nagu eesti lapsed Maarjamaal seitsekümmend aastat tagasi. Noored, rumalad ja ettevaatamatud.

Olin sel suvel tädimehe juures karjapoisiks. Karjamaa oli Tsooru-Antsla maantee ääres, kus liiklus, kui välja arvata mõni üksik mööda sõitnud talumees, sama hästi kui puudus. Ent ühel päeval läks mölluks, kui selle maantee hõivas taganev Saksa sõjavägi. Ülejärgmisel päeval täitis maantee pealetungile asunud Punaarmee. Tee ääres loomi karjatanud poisikesele kumbki kolonn mingit tähelepanu ei pööranud, sest ju neil oli tähtsamatki teha.