«Sageli eeldavad võlgnikud, et kohtutäituril on olemas kogu informatsioon nende varalise seisu ja rahade liikumise kohta. Kõik vajalikud andmed ei ole aga registrite ja infosüsteemide vahendusel kättesaadavad, mistõttu on oluline võlgniku enda aktiivsus kohtutäiturile info andmisel, » ütles Rebane Postimehele.
Rebase sõnul ei saa kohtutäitur hinnata nõude eetilisust või põhjendatust. Tegemist on täitevfunktsiooniga, mis on ühiskonnas vajalik selleks, et kohtu- ja muud administratiivotsused saaksid täidetud ka juhul, kui võlgnik ise vabatahtlikult oma kohustusi ei täida.
«Vabatahtliku täitmise aeg on seadusega täiendavalt ette nähtud ka täitemenetluse alguses. Juhul, kui võlgnik ei ole ise pärast selle aja lõppu oma kohustust täitnud, on kohtutäituril õigus arestida ja seejärel vajadusel realiseerida võlgniku vara. Kindlasti peab kohtutäitur arvestama võlgniku õigustega ning võlgnikku kaitsvad normid on seadustes ette nähtud,» selgitas ta.
Kohtutäiturite üle teostab järelevalvet justiitsministeerium. Korraliste järelevalvega kontrollib ministeerium kohtutäituri büroo ja ametipidamise nõudeid. Erakorralisi kontrolle viivad ametnikud läbi justiitsministeeriumile esitatud kaebuste uurimiseks.
«Justiitsministeeriumi järelevalvemenetlusel on siiski teatud piirangud. Meil on õigus kontrollida ja põhjendatud juhtudel karistada kohtutäiturit distsiplinaarkorras ametipidamise nõuete ning seaduses selgelt sätestatud käsu või keelu rikkumise eest. Juhul, kui küsimus on aga õiguse tõlgendamises, siis selle osas saab hinnangu anda kohus. Juhul kui võlgnik, võlausaldaja või muu puudutatud isik leiab, et kohtutäitur on normi vääralt tõlgendanud ja sellega talle kahju tekitanud, saab esmalt esitada kaebuse kohtutäiturile. Juhul kui kohtutäitur jätab kaebuse rahuldama, saab edasi pöörduda kohtu poole,» rääkis Rebane.