Kõikidest akendest vaadates näen ma vaid lõpmatust

Baudelaire Foto: SCANPIX

Nii Hasso Krull kui Eesti päris oma Baudelaire’i-uurija Katre Talviste on öelnud, et Baudelaire’i retseptsiooni kaudu on põhimõtteliselt võimalik ära jutustada kogu eesti kirjanduse ajalugu. Bau­delaire on tõepoolest «mõistatuslik embleem», mida on järgemööda lahti lugenud pea kõik eesti tõlgendajate põlvkonnad. Vastavalt omaenda ja oma ajastu tõekspidamistele on Baudelaire’i luulet eestindanud erandlikult suur ja aukartustäratav eesti suurimate luuletõlkijate nimekiri Underist Kaalepini ja Aavikust Õnnepaluni.

2014. aastaks on Baudelaire Eestis juba nõnda hästi olemas, et tema põhiteoste «Kurja lilled» (või «õied», nagu tõlkis Õnnepalu) ja «Väikesed poeemid proosas» (esmatrükk Marie Underi tõlkes 1930. aastal) kõrval on kättesaadav ka tema kunstikriitikutegevust peegeldav artikli- ja esseekogumik «Mõtisklusi minu kaasaegsetest» (tlk Katre Talviste, 2010). Selle aasta oktoobris nägid aga Loomingu Raamatukogus Kristjan Haljaku tõlkes trükivalgust Baudelaire’i kavandatud, kuid kirjutamata jäänud autobiograafilise teose märkmed, eestikeelne pealkiri «Mu alasti kistud süda».

2011. aastal mõtiskles Tõnu Õnnepalu Baudelaire’i kriitikakogumiku tõlke ilmumise puhul: «Suurte minevikuautorite tarkuse kontsentraadi saan ma kätte ka nende peateostest (...). Elu pole küllalt pikk, et tuhnida kõikvõimalikes apokriivades, kirjavahetustes, lehesabalugudes, päevikutes. Las nad olla, las uurijad uurivad ja minu pärast võivad nad kas või jäädagi sinna, kuhu nad kuuluvad: omasse aega.»