Urve Eslas: auklikud lood

Urve Eslas Foto: Toomas Huik

Krimmis on hakatud raamatuid põletama, kirjutas World Bulletin mõned päevad tagasi. Kohaliku kooli raamatukogu vaadati üle, ja kõigele, kus juttu Ukrainast või mis kirjas ukraina keeles, pandi kooli hoovis tuli otsa. Ilmselt ei olnud seal tegu mine tea mis poliitiliste raamatutega, vaid ehk umbes samasugustega nagu meil koolide raamatukogudes – mõned ajalooraamatud, mõned romaanid, võib-olla mõned luulekogud.

 Ajalugu on täis raamatute põletamisi (ja ka purustamisi, jahvatamisi, uputamisi, matmisi jne), ja keda huvitab, siis ülevaate sellest saab Fernando Baezi «Raamatute hävitamise ajaloost». Iga selline akt on kurb kahel põhjusel (lisaks sellele, et tegu on vägivallaga). Esimene põhjus puudutab seda, mis juhtub selle tagajärjel mäluga. Ajaloolased armastavad öelda, et tegu on damnatio memoriae’ga, mälu hävitamisega. Näib aga, et toimuvale on veel üks seletus, mis ei pruugi sugugi meeldivam olla, pigem vastupidi.

Kui püüda tuua paralleele, siis damnatio memoriae võrdkuju on fotode võltsimine või kivitahvlitelt sõnade välja toksimine. Isegi kui kustutamisest jääb jälg – ja tavaliselt jääb –, siis see, mis kirjas või pildil oli, on üldjuhul läinud, vähemalt seni, kuni ajaloolased selle kustutamise avastavad. Üldiselt mälu aga nii ei toimi. Mõned päevad tagasi kirjutati Guardiani teadusrubriigis mälu kustutamise selektiivsusest: Jim Carrey mängitud Joel «Karge meele igaveses säras» ei unusta kõike, ja arstiteadusega tegelejad on tähele pannud, et sama juhtub ka päris elus. Mälu muutub ja moondub, mitte ei kustu. Kui miski on kaduma läinud, siis inimene täidab ise lüngad, kasutades selleks mõnd käepärast lugu.