Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)
/nginx/o/2014/10/17/3439375t1h6460.jpg)
Katrin ja Andres Maimiku film esimesest suurest armastusest on nagu see armastus ise enamasti eesti moodi: puhas, siiras ja süütu, veidi kohmetu ja vaoshoitud, üleelamisi pigem sisemusse peitev kui neid dramaatiliselt paisutav, ühesõnaga meile omaselt lo-fi. Justkui istuks selle vaataja taas kord armsas vanematekodus ja kuulaks kapi otsast alla tõstetud vanalt makilt noorusajast pärit ragisevaid linte – selle vahega, et nüüd on sel kõigel juures kauge, pisut naljakaski kaja.
Peamine, selles filmis on õige tunne sees. Ta võib olla küll vahel kohmakalt väljendatud, aga vähemalt on ta ehedalt maavillane, siinsesse mulla-, õigemini rabakamarasse sügavalt sisse istutatud. Ja sellisena ei korda see film ka kõiki neid arvukaid esimese armastuse lugusid – ka palju intensiivsemaid –, mida maailmas on juba terve hulk tehtud, ka tunnete tärkamisest endast rohkem kui poole vanemate vastu.