Inimkatse: ratturi elu Tallinna tänavatel

Hiljuti loodud jalgratturite ümarlauast osavõtjate ühine teekond algab teisipäeva pärastlõunal Vabaduse väljakult mööda Pärnu maanteed suunaga Kosmose kino poole. Äsja remonditud tee serva on joonitud lai jalgrattarada ja esimesed paarsada meetrit on tore sõita. Siis aga sulgevad tee autod, mis on pargitud pooleldi kõnniteele, pooleldi rattarajale. Hea, et pärastlõunasel ajal on vähe autosid, muidu oleks selle koha läbimine päris ebamugav.

Kuni kevadeni tohtis sellel teelõigul parkida ja see, et siinne autojuht sõidab mälu, mitte liiklusmärkide järgi, on liikluskorraldajatele juba vana tarkus. Pooleldi kõnniteele joonistatud parkimiskohtade jooned on veel osaliselt säilinud.

«Kõnniteele olid ju mitmesse kohta välja pandud täiendavad märgid, et parkimine on keelatud. Siin on lihtsalt järelevalve küsimus, mupo patrull peaks siin sagedamini käima,» ütleb transpordiameti liikluskorralduse osakonna juhataja Talvo Rüütelmaa.

Tallinna Tehnikaülikooli doktorant Marek Rannala paneb veel tähele, et üks äsja valminud ülekäik jääb täpselt teeäärse parkla kõrvale ning seda kasutatakse parklasse sisse- ja väljasõiduks. Rüütelmaa lubab asja üle vaadata.

Segane teemärgistus

Pärnu maantee ja Tõnismäe tänava nurga juures kohtub ratturite kolonn esimese suurema teisest suunast tuleva liiklusvooga. Aga autojuhid on pikka ratturite rida nähes ettevaatlikud ja sõit sujub. Üksikul ratturil oleks seal ilmselt hoopis teine tunne, eriti tipptunni ajal.

Pärast Pärnu maantee viadukti tehakse järgmine peatus. Siin tuleb jutuks teemärgistus. Ühes kohas tähistab rattarada pidev, teises kohas katkendlik joon. Segadust tekitab ka see, et paljudes kohtades on näha nii uued kui ka vanad jooned.

«See pole veel midagi,» lausub kommunaalameti juhataja Ain Valdmann. «Seal on ikka igasuguseid jooni maas.»

Rüütelmaa sõnul on nähtav kivi linna lepingupartneri kapsaaeda. «Uued jooned tõmmati enne peale, kui vanad alt ära said. Joonijate brigaad jõudis lihtsalt enne kohale kui teised, kes pidid teepinna puhtaks tegema,» kirjeldab ta nõukogude aja parimaid traditsioone meenutavat töötegemist. «Aga meie kliimas on positiivne see, et mõne aja pärast on need vanad jooned asfaldilt kadunud.»

Säästva Eesti Instituudi vanemekspert Mari Jüssi teeb ettepaneku uuendada rattaradade märgistust kevadel, mitte septembri alguses.

«Endla tänav oli väga halb näide ja sellisel asjal me kindlasti korduda ei lase. Teeme kõik, et seda rohkem ei juhtuks. Aga mis puudutab rattaradasid, siis nendes kohtades, kus sõidetakse, peab ju teekate korras olema,» selgitab Rüütelmaa.

Rannala uurib, kas rattaradadele tulevad nüüd ka sellised märgid, mis defineerivad raja ühesuunalisuse. «Paljud ratturid arvavad millegipärast, et see on kahesuunaline, kuigi ma ise selle peale ei tuleks. Teine asi oleksid rattaraja märgid või siis ohtlikumates kohtades võiks rada olla ühtlaselt värviga täidetud,» soovitab ta.

Rüütelmaa ütleb, et Tallinna liiklusruumis on liiklusmärke niigi palju rohkem kui paljudes Euroopa linnades. Tema sõnul on mõte kasutada liiklusmärke nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik.

«Rattaraja jaoks on parim lahendus piktogramm. Märk maha ja nii autojuhil kui jalgratturil on selge, kus on kellegi koht. Ja võib-olla oleks tõesti vaja sin­na nooled juurde panna, et kellelgi ei tekiks mõtet, et rattarada on kahesuunaline,» räägib Rüütelmaa.

Takistusriba ülekäigukohal

Sõitjad soovivad ka seda, et ohtlikumad kohad oleksid rattaradadel punase värviga värvitud, nagu näiteks Tehnika tänava ristmike juures.

Viadukti juurest sõidetakse majade vahelt Asula tänavale ja sealt Kitseküla raudteeülekäigu juurde. Seda kohta ja selle tegijaid on maa põhja vandunud ilmselt kõik, kes sealtkaudu kas jalgratta või lapsevankriga üle raudtee on pidanud minema. Seal on tee tõkestatud torudega ja takistusribast läbi pääsemiseks tuleb teha kaks 180-kraadist pööret.

Enamik ratturitest sõidab tõkkest kõrvalt mööda. Meie pole esimesed, murule on ratastest lai porine rada tekkinud. Linnaametnikud laiutavad käsi – nemad pole teinud. Jüssi sõnul olevat see Eesti Raudtee arusaamine turvalisusest.

Maanteeameti liiklusohutuse osakonna töötaja Alo Kirsimäe selgitab, et seaduse järgi peaks jalgrattur jalakäijatele mõeldud ülekäigukohas raudteed ületama, ratas käekõrval. See on kõigile uudiseks. Kõik leiavad ühiselt, et kõnealune koht on ka ratta käekõrval lükkamiseks äärmiselt ebamugav ja inimvaenulik.

Pärast raudteeületust kulgeb tee mööda Tehnika tänava servas olevat rattarada. Ühtlasi kummutatakse ka müüt, et mulluse kapitaalremondi käigus tänavale ehitatud ohutussaared muutvat tee liiga kitsaks ning jalgratas ja auto ei mahtuvat neist kõrvuti mööduma. Mahuvad küll, vaja on vaid elementaarset teistega arvestamist.

Õnneks jõuame Tõnismäele hetkel, kui autosid on vähe ja nii saab ka ohutult ümber Kaarli kiriku tagasi pöörata. Seal on see kurikuulus koht, kus rattatee läheb diagonaalis üle esimese sõiduraja. Ratturid panevad autoliikluse hetkeks seisma, aga autojuhid lasevad meid rahumeelselt läbi. Peatselt jõuab kolonn mööda Luise, Tehnika ja Rohu tänavat Telliskivisse ning sealt edasi Balti jaama, kus retk lõppenuks kuulutatakse.

Kalamaja liikluskorralduse näidete varal lepivad kommunaalameti ja transpordiameti esindajad omavahel kokku, et järgmise aasta teeremonti kavandades vaadatakse liikluskorraldust ka pisut kaugemale, kui on ühe või teise objekti töömaa piir. Et ei tekiks olukorda, mis on praegu üsna mitmes kohas: üks tänav või teelõik on korda tehtud ja seal liikluskorraldus paika pandud, aga pärast seda vaadaku (kerg)liikleja ise, kuidas ta edasi saab.