/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2014/10/15/3434955t1ha46f.jpg)
«This space-voodoo, that i can shake,» laulab mu kõrvaklappides Jimi Tenor. Teda võib pidada kultusmuusikuks. Halb sõna, aga paremat pole. 90ndatel muud juttu ei kuulnudki kui Jimi Tenor ja Jimi Tenor.
Tellijale
Uus ja vana Jimi Tenor
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See oli ka aeg, mil plaadifirma Warp üritas teha temast plaadifirma superstaari, sellist techno-kabaree artisti. Jimi Tenor sellise asjaga ei leppinud, vaid tegi hoopis koos 55-pealise Lodzi Suure Teatri orkestriga Poolas nüüdismuusikana kõlava orkestraalse soul-funk-oopuse «Out of Nowhere», mis läks plaadifirmale rohkem maksma, kui neile meeldis. Siinkirjutaja arvates on see üks parimaid plaate, mis eales tehtud.