Meenuvad Lilli Prometi ja Ralf Parve reisiraamatud, Ellen Niidu ja Jaan Krossi «Muld ja marmor» – aga see on ühine publitsistika. Kaks naist ühe mehe, Richard Ehrlichi nime all on kirjutanud mitu romaani. Need on Erika Esop ja Ira Lember. Igasuguseid variante autorluses on olnud teisigi, nagu näiteks mehenimed pseudonüümidena naiskirjanikel ja vastupidi. Kadastiku–Tammerti romaan näib sellises koosluses olevat üks esimesi Eestis, nagu ka annotatsioonis pakutakse. Siiski, 2008. aastast on teada Jüri v. Graubergi ja Monika Vidmani ühisteos, triloogia «Viirus», «Tõbised» ja «Ravi», aga see on tõesti ü h i ne teos. «Paarismängu» puhul võib paaris kirjutamist käsitada rollimänguna. Tammert kehastub reklaaminduses töötavaks Kristiniks, Kadastik psühhiaater Hanneseks. Fookus on siiski rohkem Hannese läbielamistel, Kristin on tema sparringu-, või nagu Kristin ise pakub, tennisepartner. Kumbki vajab siiski teineteist, nagu tangokski vajatakse kahte.
Lugu ise on sama triviaalne nagu kõik armastuskolmnurgad. Keskea järelkriisis mees armub nooresse naisesse. See on asümmeetriline armastus, sest Hannes on 57, mitmekordne vanaisa, Kristin 30, alles oma valikute alguses. Kui palju oleme maailmakirjanduseski lugenud seesuguseid vastasseise, vana mees – noor naine, kuni sinnamaani, et vana mees ja tüdruk (Nabokovi «Lolita»). Asümmeetrial põhinevad ka kõik seisusi murdvad armastuslood. Ja need, kus õpetajad armuvad oma õpilastesse ning vastupidi. «Paarismänguski» on levinud muster – arsti ja patsiendi suhtedraama.