/nginx/o/2014/10/15/3434383t1h34df.jpg)
Pimedad pole võõras inimlaadne liik. Nad on inimesed, kes lihtsalt ei näe. Ja see omakorda ei muuda neid kuidagi ühe vitsaga lööduks. Seda hirmutavat «teist» on alati lihtne üldistada ja sellest peaks loobuma, kirjutab lavastaja Jaanika Juhanson.
Tellijale
Jaanika Juhanson: kes kardab pimedat?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhikooli ajal veetsin õige mitmel talvel õige mitu nädalat silmakliinikus. Iga silmaoperatsioon oli meile, lasteosakonna asukatele, päeva tähtsündmus. Me jooksime ligi, kui keegi raamiga palatisse sõidutati, seisime ta voodi ümber ja jagasime kogemusi. Tolle operatsiooni järel oli aga mul halb olla. Lesisin voodis, mõlemad silmad marlipatjadega kinni teibitud, ja teised käratsesid ümber. Üks poiss torkas mingi naljaka inspiratsiooni ajel mulle õunasüdame suhu. Ma pöörasin pea padja poole ja hakkasin nutma. Kõik jäid vaikseks ja läksid ära.
Peamine, mida ma tookord tundsin, oli äralõigatus. Ma olin küll nalja kese, kuid ei saanud sellest osa. Kui mõtlen sõnale «abitus», siis esmaselt tuleb mul meelde just see haiglavoodi ja õunasüda.