Sepp Tallinna mereääre arendusest: osatakse näha ainult kiiret raha

Kultuurikatla juht Evelyn Sepp. Foto: Kuvatõmmis

Tallinna probeem  kipub püsivalt olema selles, et  näha osatakse ainult kiiret raha  ja seda, mis on end ammu mujal  linnaehituslikult ammendanud, leiab kultuurikatla eksjuht Evelyn Sepp.

Kogu mereäärse arendus kipub seda rada minema, et algatuseks   teeme merevaatega linnavalitsuse büroohoone  ja siis teeme suure laia maantee ja siis vaadaku inimesed ise, kus nad tahavad käia ja olla ja kas mereääre avamine sellele linnaosale omases boheemlikus võtmes jääb vaid piltpostkaardi unistuseks või saab teoks. Selisena võib kultuurikilomeetri saatuse paraku kokku võtta. Katel ise pole kultuurimaja, vaid rahvusvaheline festivali- ja kultuurikeskus.

Saan rääkida ainult sellest, kuidas mina seda piirkonda näen. Admiraliteedi basseini poolt - sadam, väikesadam, luksuslikud kortermajad, alleed, pargid.  Perspektiivis korralik ühendus vanalinnaga ja loodetavasti mitte vaadet täisehitav hoonefront, ehk ikkagi mereäärsele omane avarus ja avalikkus ja läbivad jalakäijate alad.  Siis edasi linnahall. Mõistagi võiks sellest saada korralik konverentsikeskus, suurte ja väikeste saalide ja ekspositsioonipindadega, mis rahuldaks pealinna vajadusi ka rahvusvahelises mõõtmes. Loodetavasti see  ühel kenal päeval ka juhtub. Mina eelistaks seda just kesklinnas ja mitte Lennujaama kandis. Esimene variant aitaks  reaalselt kasutada meie kohaeeliseid ja tuua linna majandusse rohkem raha, sest  isikupäraste teenuste tarbimiseks ja kultuuri ja muu väärtustamiseks on linnahalli piirkond parim võimalikest. 

Linnahalli enda saatus ja staatus on õnnetu ja praegu kipub kõlama vaid midagi kasiinosaare taolist, ei enamat, millest oleks siiralt kahju. Aga edasi - elukeskkonnana  peaks linn eelkõige väärtustama ja arvestama Kalamajale omast hõngu ja eluviisi. See aitaks eristuda, luua ja kinnistada teistsugust identiteeti ja luua seeläbi lisandväärust kogu linnale nii kultuurilises kui majanduslikus mõttes.

Kunstiakadeemia kolimine Kalamajja oli linnale suur  saatuslik kingitus, mille väärtust tuleks enam hinnata. See annab kogu linnaosale ja seeläbi linnale endale ainuomase pitseri, mida hoolikalt lihvida muu infrastruktuuriga, mis seda vaimselt täiendaks.

Kujutan ette, et kui linnahall saaks olla  konverentsi - ja ärikeskus, siis rahvusvaheliseks interdistsiplinaarseks festivali- ja konverentsikeskuseks loodud kultuurikatel koos Kultuurikatla Aia krundiga peaks olema selgelt kultuurset vaba aja veetmist pakkuv terviklik keskkond koos Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumiga, mis peaks saama võimaluse oma initsiatiivi näidata ja ehituseks-arenduseks rahastust hankima. See  on komplekt, mis täiendab üksteist, eristub, rikastab linna ja selle vaimset väärtust. 

Kultuurikatla Aed kui selline on ise muidugi  pigem ajutine nähtus ja sellega olime me ka arvestanud, kuid  ta elab oma ajas ja oma aja ära siis, kui ta end ammendab. Mitte ilmaasjata ei antud mõlemat krunti linna poolt Kultuurikatlale pikaajalisele rendile - eesmärk ikkagi oli, et see ala säiliks tervikuna kultuurifunktsioonis, milline iganes see siis parasjagu oleks ja ajas areneks.

Kindlasti  ei tohiks  eesmärgiks saada  üks suvaline merevaatega büroohoone, mis ei  paku mingit naudingut, avalikku funktsiooni ega rikasta seda kanti ka olulise avaliku teenusega.  Lisaks saaks ta hästi pakkuda alternatiivseid kultuuriteenuseid ka linnahalli konverentsipublikule ja töötaks seetõttu sünergias suurepäraselt.

See peaks linnal olema kogu aeg silme ees, et linnahall, Kultuurikatel, EKKM; disainmaja, Telliskivi Loomelinnak, Kunstiakadeemia, Noblessner annaks ja jääks andma tooni selle piirkonna vaimsuse kujundamisel ja et iga linnaosa ei saa arendada ühe mõõdupuuga - maantee, supermarket  elumajad, büroohoone. See on nii eilne päev!