Barrikaadidele! Eestimaalased käivad aina enam meelt avaldamas

Meeleavaldus Tallinna Vene Saatkonna ees Foto: Toomas Tatar / Postimees

Eestimaalased käivad aina enam meelt avaldamas. Vähemalt nii tundub.

Riigikogu esine on viimasel ajal igati popp paik. Sinna oleks nagu kõigil asja. Kristlastel ja geidel, puuetega inimestel ... Ja neil kõigil on midagi öelda.

Selleks et Tallinnas meeleavaldust ehk avalikku koosolekut korraldada, pidi varem küsima linnavalitsuselt luba. Nüüd otsustab selle üle politsei. Uurisin, kes ja milliseid üritusi on viimase tosina aasta jooksul pealinnas korraldanud.

Paistab, nagu armastaks eestlased aina enam meelt avaldada. Seda näitavad ka arvud. Oleme nagu väike Prantsusmaa – kui midagi ei meeldi, siis barrikaadidele! Mullu tuli rahvas tänavatele tahet näitama umbes 600 korda ehk keskmiselt kaks korda päevas.

Aga tegelikult korraldavad neid koosolekuid aina enam just erakonnad. Enamike selle ja eelmise aasta ürituste eesotsas on poliitikud - seda on rohkem kui kunagi varem.

Selgituseks: avalik koosolek võib olla meeleavaldus või ükskõik milline rahvakogunemine, mille eesmärgiks ei ole raha teenida ja mis ei ole seotud spordi ega ilutulestikuga. Aga avalikke koosolekuid võivad korraldada ka erakonnad, näiteks valijatega kohtumiseks. Ja seda nad ka aina enam teevad, esireas sotsid ja keskerakondlased.

Kõige rohkem korraldati kokkusaamisi 2013. aastal, mil toimusid kohalikud valimised. Erakonnad korraldasid kolm koosolekut neljast sel aastal, peamiselt selleks, et tutvustada erakondade ideid ja kandidaate. Nii on ka sel aastal toimunud üritustest enamik erakondade loodud. 2005. aasta oli teine kõrgaeg – siis oli aga põhjuseid palju. Näiteks käidi tänaval Tšetšeenia rahu eest ja kuulutati jumalasõna. Juba siis toimusid meeleavaldused ka «demokraatia kaitseks, fašismi vastu», mis viisid kaks aastat hiljem pronksiööni.

Foto: Postimees.ee

Aina poliitilisemaks

Sotsioloog Juhan Kivirähk näeb kahte põhjust, miks just erakonnad on hakanud avalikke koosolekuid korraldama: ühelt poolt võtavad nad nüüd ise oma mütsi alla teemasid, mis inimesi sütitavad. Teiselt poolt teevad erakonnad üha rohkem avalikke propagandaüritusi, nagu ta neid kutsub.

Kümme aastat tagasi ei olnud selleks, et rahvas kokku kutsuda, valimisi vaja. Näiteks korraldas kogunemise pastor, et «tänada parlamenti, valitsust, presidenti, jumalat». Kirjandushuviline aga selleks, et propageerida kuulsa inglise kirjaniku J. R. R. Tolkieni loomingut. Üks üliõpilaste pärast muret tundev kodanik soovis aga, et tudengid hommikuti rohkem aega värskes õhus veedaksid. Nüüd tehakse aga pigem poliitikat ja peetakse vihaseid kõnesid.

Kirjanik Miina Hint on olnud kõige aktiivsem kodanik. 2003. aastast alates on ta korraldanud 38 avalikku üritust. Peamiselt selleks, et «aktiveerida kodanikuühiskonda». Ta tahab rahvale meenutada, et Eestis on peremeheks rahvas, et nad mõtleksid laiemalt ning ei unustaks kõige tähtsamat – vabadust.

«Kui kaotame riigi, siis pole kooseluseadusel mingit tähtsust,» räägib ta. «Siis ei küsi meie käest enam keegi, mida arvame.»

Aktiviste jagub

Hindi suurimaid muresid on aga rahva kokkusaamine. Üle 40 inimese ei ole ta veel suutnud välja meelitada. Üritust korraldada on tema sõnul lihtne, aga reklaamimise jaoks tal raha ei ole. Viimast saavat endale lubada vaid erakonnad.

Ürituste nimekiri ongi nagu väike väljalõige Eesti lähiajaloost – see näitab, mis teemad Maarjamaalt üle vuhisesid. Sajandi algul olid paljud üritused seotud jumalasõnaga. Siis aga tulid peale rahvusvahelised teemad – konfliktid Tšetšeenias, Iraagis, Gruusias.

Üks kodanik oli Iraagis toimuvast nii häiritud, et kutsus eestlasi üles Ameerika Ühendriikide tollase presidendi George W. Bushi välispoliitika vastu meelt avaldama. Viimane ehk isegi kuulis eestlaste kogunemisest, sest samal aastal tunnistas ta, et vigu sai tehtud küll.

Kodanikuühiskonna Sihtkapitali juhataja Agu Laiuse sõnul on hea, et Eesti poliitikud kohtuvad aina enam otse valijatega. Ta kinnitab, et ka üksikisikud ja ühingud on siiski muutunud aktiivsemaks. Et nad iga päev tänavale ei kogune, ei tähenda veel, et töö teistel platvormidel ei toimu. Näiteks Facebookis. Laiuse sõnul on Eesti põhiline häda võrreldes Lääne-Euroopaga ressursside nappus.

Euroopa 2012./2013. aasta sotsiaaluuringu andmetel on Eestis rahulolu demokraatiaga madalam kui Euroopa riikides keskmiselt. Kümnest punktist andsid Eesti elanikud rahva võimu toimimisele vaid 5,33. Demokraatia ei ole ka nii oluline teema nagu näiteks Põhjamaades, kuid samas olulisem kui Venemaal.

Samas kirjutab näiteks Ameerika Ühendriikide arengukoostöö agentuuri (USAID) raport, et just valimised aitasid kodanikuühiskonda Eestis elavdada. Sama ülevaate järgi on umbes kolmandik eestimaalastest seotud vabatahtliku tegevusega ning viis protsenti töötab kodanikuühenduste valdkonnas.

Laiuse sõnul läheb Eestil võrreldes teiste postkommunistlike riikidega ikka väga hästi. Ja tihti teevad ühenduste eestvedajad isegi võrreldes Lääne-Euroopa pikkade traditsioonidega ameti- ja teiste ühingutega võrreldes sisukamat tööd. Seda hoolimata asjaolust, et neil raha napib.

Kõik meeleavaldused ja üritused on toodud all (kliki fotol, et lugeda näiteid):