Kui mehed muutuvad imelikuks...

Suured mehed, aga varsa aru? Hipistunud näitlejad Meelis Rämmeld, Ago Anderson, Lauri-Kare Laos ja Riho Kütsar. Foto: TV3

Uus teleseriaal «Keskea rõõmud» osutab vaimukalt tugevama soo keskeakriisile. Aga pole võimatu, et need, kes meestele kriisijuttu nina peale hõõruvad, naeruvääristavad nende elutahet.

See on Ameerika firma Victory toodang, 1500 kuubikut sadulasse istuja tagumiku all. Aga Endla teatri näitleja Ago Anderson ei oska paugust põhjendada – vähemalt ammendavalt mitte –, miks tal seda tsiklit kuus aastat tagasi ühtäkki vaja läks. «Tekkisid variandid ja võimalused,» püüab ta seletada (muigega, mitte surmtõsiselt), «ja tuleb enda jaoks ka aega leida. Kui oled palju ringi rapsinud, siis otsid rahulikumat tegevust.»

Tsikkel – ja rahulik?!

«Tsikkel on rahulik,» kinnitab Anderson (42). «Sa ei pea sellega kuskile kihutama. Vastupidi, minul tekib sellel tunne, et olen elus ja hoian end elus. Sa ei tohi eksida – elu väärtus tõuseb.»

Kui teile tundub, et see kõlab nagu keskeakriisis mehe jutt, ei pruugigi te väga eksida. Igatahes ei tõmba Anderson sugugi kategooriliselt kriipsu peale tõlgendusele, et tsikli soetamist ja selle seljas saadavaid elamusi võib seostada asjaoluga, et tema iga on muutunud soliidsemaks. Just 40. eluaasta kandis, nagu laialt teada, pidavat mehed hakkama tegema kummalisena paistvaid samme, mida paljud kõrvaltvaatajad, eriti naised, näevad ilmse keskeakriisi väljendusena.

Kui Anderson tsikli seljas tuleb teile kuidagi tuttav ette, siis küllap motomehest endise rokkari Mike’ina sügishooaja uues teleseriaalis «Keskea rõõmud». Lõpuks ometi on Eestis valminud sari, mis ei karda lahata parimates aastates meeste elukriise; kriise, mis tekivad pahatihti sellest, nagu seletab stsenarist Martin Algus (40), et argielu ajab pikapeale hulluks ning noorusest tuttav õnnetunne kaob olmeteemade surve all nagu liiv sõrmede vahelt. «Tahaks innustada inimesi ennast tähele panema, et äkki elate liiga tuimalt või olete mingisse vakku liiga kinni jäänud – et äkki raputaks end lahti,» argumenteerib ta keskeakriisist rääkiva seriaali tegemist. «Iga vahend on hea, kui oled kitsikuses, et hakata ennast valguse poole tagasi uuristama.»

Nagu mingi moeasi

«Keskea rõõmudes» endist tippsportlast Roltsi mängiv Riho Kütsar (44) läks 30. eluaastate teises pooles üksjagu tüsedaks. Koguni nii tüsedaks, et kingapaelte sidumine tekitas probleeme. Võttis siis üheksa kuuga 30 kilo alla. Aga vähe sellest. Siis otsustas, et hakkab sörkima. Ent vähe sellestki. Leidnud Vanemuise teatris veel kaks jooksuhuvilist kolleegi, langes peagi otsus: «Kurat, mehed, jookseme maratoni, mis see ära ei ole!» meenutab Kütsar. Jooksidki. Kütsar 4:53ga.

Neli aastat tagasi leidis ta uue hobi: hakkas lumelauaga sõitma. «Alguses natuke põdesin, et vana mees ja teeb sellist noorte tempu,» tunnistab ta, «aga sõbrad tegid kähku selgeks, et see on vale mõtlemine. Hästi kihvt on, iga talv saab Kuutsekal (Kuutsemäel – P. P.) käia ja nüüd on Kiviõlis ka väga äge rada.»

Tavakäsitluse järgi on Kütsar klassikaline näide keskeakriisis mehest: väidetavalt pidid nood oma jätkuva suutlikkuse tõestamiseks hakkama tegelema just kas kestvus- või ekstreemspordiga.

Sellise tõdemuse peale kostab Kütsar: «Ma ei tea, kui tõsiselt seda keskeakriisi teemat võtma peab. Minu arust on see natuke nagu... moeasi. Igasugu asjad võivad inimesi tabada ükskõik millises vanuses, selleks ei pea 40-aastaseks saama. Ma jään arvamuse juurde, et see [sportima hakkamine] oleks võinud vabalt juhtuda ka kümme aastat tagasi või kümne aasta pärast.»

Enamgi veel: miks peab seda, kui mees endale keskeas mõne uue hobi või harrastuse leiab, kohe keskeakriisiks tembeldama? Kas üks elu mõtteid pole selles, et alatasa uusi asju proovida?

«Just, loomulikult!» nõustub Kütsar. «Naljakas, et seda aetakse kriisi kaela. Võib olla vastupidi: inimene on avatud, huvitub uutest asjadest – miks mitte proovida neid siis, kui veel kere kannatab ja tahtmist on.»

Pisikesed päästerõngad

Lauri-Kare Laos (39), kes mängib «Keskea rõõmudes» piimakombinaadi biokeemikut, kühveldab parajasti Tallinnas hästi-hästi hea sõbra Katrini juures hommikul kell üheksa putru sisse, kui tema võimaliku keskeakriisi kohta uurin. (Täpsustuseks: Laos on olnud kaks korda abielus ja kaks korda lahutanud, praegu vaba ja vallaline ning tunneb enda kinnitusel sellest rõõmu; Katrin on abielus, kahe lapse ema.)

«Lihtne on minna mööda laia rada, ollagi nii, nagu eeldatakse, et sul peab olema teatud vanuses see ja too ja sa pead olema sel või teisel positsioonil,» arutleb ta. «Aga kui see on vastuolus sinu sisemise minaga, siis oledki kogu aeg rahulolematu ja kurb, muutudki kurva koera pilguga taadiks, kellele kõik tundub nii irooniliselt valus hommikust õhtusse ja aastast aastasse. Elu lihtsalt kaob ära. Selleks et mitte päris ära kaduda ja leida üles iseenda mina, tulevadki suured tsiklid või surfilaagrid. Sa käid vist jooksmas?» küsib ta mult.

«Enam mitte,» vastan, «sest põlved läksid katki. Nüüd sõidan rattaga.»

«Näed, need on pisikesed päästerõngad,» tõdeb ta, «mille küljest kinni haarame, et oleks mingisugune minu enda aeg, kui olen ise enda oma, mitte laste, ühiskonna või töö oma.»

Ugala teatri näitleja Meelis Rämmeld (39), kes kehastab «Keskea rõõmudes» nohikust geograafiaõpetajat, kellest juhtivale kohale tõusnud abikaasa on otsustanud lahku minna, möönab, et sari räägib just selle põlvkonna meestest, kelle hulka kuuluvad kõik neli peategelast. Kummatigi ei tunne ta enda väitel põrmugi, et tema elus oleks midagi kardinaalselt teistmoodi kui 20 aastat tagasi. «Ma ise ei taju, et oleksin muutunud,» kinnitab ta.

Aga kui hästi otsida, palun teda, kas ta siis tõesti ei märka, et temas võib olla keskeakriisi tunnuseid?

«Kindlasti on,» soostub ta. «Ma ei taha öelda, et mul pole mitte midagi. Kui sa 20 aastat tagasi mõtlesid ühtemoodi, ja 20 aastat hiljem mõtled ikka samamoodi, aga kõrvalt vaadates peaks mõtlema, et oi-oi-oi, see inimene peaks ju mõtlema teistmoodi – võib-olla selles ongi kriis?! Aga kas see on kriis?...»

Veidi edasi arutlenud, jõuab Rämmeld järelduseni: «Äkki mul ongi [keskeakriis]? Võib-olla see, et ma räägin, et mul seda ei ole, ongi põhitunnus.»

Võib-olla. Kriisi eitamine pidavat teinekord olema kindlamaid tõendeid kriisi olemasolust.

Aga võib-olla ka mitte. Sest Rämmeld kinnitab, et pole enda puhul eales täheldanud kihku teha ühtäkki midagi sellist, mida ta eales teinud pole; midagi sellist, mis kontimööda või meele järele pigem noortele meestele.

Öelge see välja!

Võib-olla on asi selles, et keskeakriisist – milles see ka ei väljendu – enne aru ei saagi, kui seda endale julgelt ei tunnista. Nagu seda teevad «Keskea rõõmude» neli sõpra.

«Nad ei saanud enne sellest [kriisist] arugi, kui keegi seda neile õlale patsutades ütles,» sedastab stsenarist Algus. «Siis tekkis neil tunne, et kurat, ongi vist, midagi peaks ette võtma.»

Sama täheldab Anderson – päriselus, mitte seriaalinäitlejana – me vestluse lõpus, kui olen teda kriisi teemal veerand tundi grillinud: «Kui pead hakkama oma mõtteid endale sõnastama, siis võib küll tekkida tunne, et tuleb tunnistada, et mingi kriis võib-olla ikkagi on.» Ta siiski naerab seepeale.

Sest «kui sellest nalja ja rõõmuga üle olla, pole see hull probleem», nagu ta lisab.

Mida arvata keskeakriisist?

Lauri-Kare Laos:

Ühel hetkel inimene avastab, et kõik see, mis ta on teinud, on kas naeruväärne või et «milleks?». Kui oled piisavalt palju elanud, siis järsku märkad, et ilmas on ülirohkelt toredaid ja kihvte  asju, mida tahaksid teha, aga pole teinud, sest oled end mingite muude asjade alla ära matnud. Nüüd on küsimus selles, kas julged teha oma elus muutust – need muutused võivad olla väga drastilised – või jäädki sedasama rada mööda minema. Kui oled astunud rattale, ei julge sealt sageli maha tulla või ei tahagi maha tulla, sest hoo pealt maha hüpata on üsna hirmutav.

Ago Anderson:

Kui keskiga on kätte jõudnud, siis näed, et ühest otsast tuleb ilusaid ja andekaid inimesi peale – kui oled 20 või 30, siis oled ju ise kõige parem –, teisest küljest jällegi näed, et nii palju on veel seda, mida tahaks teha. Sul pole oma asju ja tegemisi ja unistusi enam kusagile lükata, need tuleb kohe ära teha – see natuke survestab, tekitab tunde, et peaks kohe tegutsema. See tekitab ka segaseid mõtteid: kas pean töökohta vahetama, pere maha jätma, minema mingiks ajaks ümbermaailmareisile…

Martin Algus:

Ikka esineb hetki, kui inimene paneb küsimärgi alla oma tegevused ja selle, mis tal elus on olnud. Tahaks [seriaaliga «Keskea rõõmud»] veidi julgustada, et seda kõhklemist ei tuleks karta, vastupidi, see võib isegi väga kasulikuks osutuda. Pigem tunda ausalt seda, mis sinuga toimub, kui lülitada välja iga häiriv mõte, mis võib sinu näilise kindluse mõraseks lüüa ja muuta sind nõnda ajapikku üheks torisevaks tuimaks tümikaks.