Mees, õhupall ja unistus

Per Lindstrand, kes on jõudnud koos Richard Bransoniga ka Guinnessi rekordite raamatusse: «Ma ei lendaks õhupalliga, mida ma pole ise ehitanud.» Foto: Jaanus Lensment

Rootslase Per Lindstrandi (66) elu on pühendatud ühele eesmärgile – lennata õhupalliga ümber maakera.

Sel nädalal Eestit väisanud Lindstrandi lendude pikkus-, kestus- ja kõrgusrekordid on teinud temast ühe maailma tuntuma õhupalliga sõitja, aerostaatide disaineri ja inseneri.

Üks tema kire väljundeid on heeliumipallide äri, teiste hulgas on tema ettevõttes toodetud sellest aastast Tallinna sadamasse ankurdatud Balloon Tallinn, millega saab tõusta kuni 120 meetri kõrgusele ning nautida vaateid Tallinnale ja Soome lahele.

Kõik teie tegevused on olnud nii või teisiti seotud lennunduse ja lendamisega – alates teenimisest Rootsi õhujõududes, õpingutest ja töötamisest eri lennukitootjate juures kuni oma ettevõteteni, mis toodavad õhupalle ja aerostaate. Millest kõik alguse sai?

Tahtsin alates viiendast eluaastast saada lenduriks. Sündisin ja kasvasin Linköpingis ning terve see linn hingab lennunduse rütmis – seal on Rootsi õhujõudude baas ja Saabi lennukitehas. Nii et kui lõpetasin kooli, läksin õhuväkke. Paraku sundis suusaõnnetus mind seal lendamisest loobuma. Õppisin lennukiinseneriks ja – võttes pika loo lühidalt kokku – lõpuks sai minust õhupallitootja. Ma arvan, et kõigile alates lastest meeldivad õhupallid, ja nii on see olnud sestpeale, kui lateks ja õhupallid leiutati.

Nüüd on teil ettevõte, mis annab ka teistele võimaluse õhupalliga lennata.

Jah, meil on praegu 54 sellist heeliumipalli 28 riigis. Tallinn on kõige põhjapoolsem. Seni madalaim temperatuur, millega pall on lennanud, on 20 miinuskraadi – ja see juhtus Indias. Tegelikult pole temperatuur heeliumipalli puhul oluline, aga tugev lumesadu võib küll õhkutõusmist takistada. Kõige kuumem koht, kus meie pall lendab, on Abu Dhabi, kus temperatuur küündib 48 soojakraadini.

Tahaksin veel uurida teie unistuse kohta lennata aerostaadiga ümber maailma – kas te ikka üritate?

Jah, mul on paar projekti, aga probleem seisneb selles, et see kõik on väga kallis. Seetõttu tuleb leida keegi, nagu Richard Branson, kes on valmis selle eest maksma. (Naerab.) Ma usun, et üle Vaikse ookeani lendamine omal ajal oli kõige põnevam (aastatel 1987 ja 1991 – toim) – nüüd on satelliittelefonid ja muud navigeerimisvõimalused, siis oli kõik teisiti.

Mis teid kõige rohkem edasi kannab, kas eesmärk lennata ümber maakera või igapäevatöö äris?

Rohkem olen ma insener kui piloot. Ma ei lendaks õhupalliga, mida pole ise ehitanud. Nii et mind kannab mu inseneritöö, see on see, mis mind köidab. Ma ei roniks mäe otsa, et öelda, et olin esimene, pigem on mu eesmärk tõestada midagi oma inseneritööga.

Mis on teie praegune eesmärk?

Otsin võimalust lennata õhulaevaga ümber maakera. Veebruari lõpus, märtsi alguses oli Malaysian (Airlines, lennufirma – toim) selle projekti sponsoreerimisest väga huvitatud, aga siis läks nende lennuk kaduma. Ja kui me proovisime teema uuesti üles võtta, lasti nende lennuk alla… See oli maksimaalne halb õnn.

Kui rääkida toetajatest, siis selliste inimeste puhul nagu Richard Branson seisneb probleem selles, et tal on juba kogu kuulsus, mida ta vajab, tal ei ole vaja riskida oma eluga õhupalliga lennates.

Milline on teie igapäevaelu?

Mul on rõõm teha seda, mida tahan. Minu elu on minu kodubaas. Töö ja vaba aeg on seotud, enamik kliente on mu sõbrad. Reisin palju maailmas ringi, külastan kliente, see kõik on osa minu elust. Mul on väga vedanud.

Kuidas te olete selleni jõudnud?

Ma otsustasin saada õhupallitootjaks, tegime seda koos sõbraga. Aga 1970ndate lõpus oli Rootsi väga kallis riik, Suurbritannia seevastu mitte. Seega kolisime Inglismaale. Kuna meil oli tehniline eelis, siis tuli kõik väga lihtsalt, kõik need võimalused, koostöö Richard Bransoniga … see kõik lihtsalt juhtus.