Martin Kala: hapnikku inimlikkusele

Martin Kala Foto: SCANPIX

Benediktiini munk Matthew Paris kirjeldab 13. sajandil oma teoses «Chronica Majora» Euroopa toonaseid meeleolusid: «Selsinatsel aastal (1240) pääses üks jälestusväärne saatanarahvas – arvutu mongoli-tatarlaste armee, teadagi – lahti oma kodust, tungis läbi suurte Kaukasuse mägede ja valgus edasi nagu kurjad vaimud. Kuna nad on ebainimlikud ja elajalikud, pigem koletised kui inimesed, siis on nad verejanulised, rebivad tükkideks koeri ja inimesi ning õgivad nende toorest liha. Nende hobused on suured ja tugevad ja nad söövad oksi ja isegi puid. Neil ei ole inimlikke seadusi, nad ei tunne mingeid mugavusi, võivad juua sogast või mudast vett, kui veri on otsas. Nad ei tunne ühtegi keelt peale enda oma, mida keegi teine ei mõista, kuna vähemalt senini pole olnud sellele juurdepääsu... Ja niimoodi tulid nad valguskiirusel ristirahva sekka, laastades ja tappes, jahmatades kõiki õuduse ja võrreldamatu koledusega.»

Homo kui rahvavaenlane

Muigega võiks öelda, et keskaegne nägemus mongoli vallutajast kõlab nagu eestlaste ammune rahvavaenlane: homoseksuaal. Ta tuleb, et anda – nätaki – pasunasse kõigile kõrge moraalitundega hetero-eestlastele, kes vabisevad õõvastusega, sest ohus pole ainult nende peremudel ja lapsed, vaid kogu riigi allesjäämine, moraal ja muu. Vääritute, ähvardavate geide marss on laastav ja lammutav; otsekui üleujutus, mille järel ei ole enam midagi – ei ühiskonda, ei rõõmu, rahvusest rääkimata –, muidugi peale nende endi ja nende väärastunud peremudeli. Ka mongolite ülemkhaani hoiatus Buhhaarale ja Samarkandile kõlas üsna tabavat: «Kõik, kes alistuvad, jäetakse ellu. Ülejäänud hävitatakse viivitamatult.»