Sotsialistlik realism

Raamat Angela Hofberg «Isa naine» Varrak, 2014 Lk 336 Foto: Pm

Kirjandus kui nähtus selle kõige laiemas ja ajaloolises tähenduses on kohutava hulga erinevate teadvuste poolt produtseeritud võimalike maailmade sülem. Seega võib öelda, et kogu see aines tervikuna on midagi nõnda mõõtmatult suurt ja hoomamatut, et mingist ühtsest suunast või eesmärgist kõnelemine näib lausa kohatu.

See aga ei tähenda sugugi, et seda kordagi üritatud ei oleks. Veelgi enam: leidub definitsioone, millele on raske vastu vaielda, ja ega ei tahakski. Rõõmustav on seejuures, et mitmedki teravmeelsed avaldused kirjanduse olemuse kohta pärinevad just eesti mõtlejatelt. Nõnda sõnastab rahvusvaheliselt tunnustatud ulmekirjanduse uurija Jaak Tomberg fiktsionaalse kirjutamise ehk väljamõeldise otstarbe just: võimalikkuse ja paratamatuse vahelise ideaal-abstraktse ebaproportsionaalsuse leevendaja ja korvajana (Tomberg 2010: 74).

Kõlab keeruliselt, aga mõte on tegelikult üsna lihtne – kuna tegelikkus on meile vahetevahel igav, pöördume tihti võimalikkuste poole ja nõnda, fantaasiat appi võttes, loome jutustusi maailmadest, mida polegi rangelt võttes olemas. Nii see fantaseerimine käib ja mis see ikka muud on kui kirjandus.