Kas koolid vajavad vahetundides korrapidajaõpetajaid?

Vahetund. Foto: Sille Annuk

Postimehe lugeja hinnangul on koolides üldlevinud probleem, et vahetunni ajal ei ole koridorides korrapidajaõpetajaid, mistõttu levib seal meeletu lärm ning kiusamine. Koolid kinnitavad, et vähemalt väiksemate klasside juures on korrapidajad reeglina olemas.

Lugeja Ene sõnul kurdavad tema 2. klassis käivad lapselapsed, et nad ei suuda vahetunni ajal puhata. «Kogu aeg on jutt, et nad võivad olla klassis, mingit õpetajat pole kuskil, kes korda peaks – ühesõnaga, üks mürts ja lärm käib pidevalt. Aga pisikesed lapsed ei vastuta ju enda tegude eest ning peavad olema valvatud,» ütles naine.

«Lapselaps rääkis, et neli tüdrukut hakkasid ühte kiusama, lohutada teda ei lubatud - kohe lähevad selised asjad käiku,» oli ta rahulolematu.

«Meie ajal oli koridoris korrapidajaõpetaja, pidime jalutama ja klassis olid aknad lahti. Nüüd on koolides olemas küll kabinetid, kus on psühholoog, sotsiaalpedagoog, aga lapsed on kõik järelevalveta ja ega nad ei julge ju siis kellelegi kaebama minna, kui neid ähvardatakse. Nad lihtsalt kardavad,» kurvastas vanaema.

Et lugeja ei tahtnud lapselastele koolis pahandust tekitada, jättis ta kõnealuse kooli nime mainimata, kuid tema sõnul pidi see olema koolides üldine. Postimees uuris juhuvalikuga mõnedelt Tallinna koolidelt, kas nemad peavad korrapidajaõpetajat vahetundide ajal oluliseks.

21. kooli direktor Naida Toomingas ütles, et nende suures koolimajas peab vahetundide ajal igal korrusel üks õpetaja silma peal. Seda, et korrapidaja suudaks aga ära hoida kõiki kiusamisi ja probleeme, Tomingas ei uskunud: «Pigem on oluline, et oleks üks kindel inimene, kes on olemas, kui teda on vaja. Meie maja on ääretult suur, ega igale poole jõua näha. Vajadusel pöörab ta muidugi ka laste tähelepanu sellele, kuidas võiks käituda,» rääkis direktor.

«Üks inimene hinnanguliselt 200-300 lapse kohta, kes koridori veerand tunni jooksul läbivad, ei suuda kindlasti kiusamisi ära hoida. Samas, kui teatakse, et koridoris üks täiskasvanud inimene on, kes äkki näeb, hoiab ehk siiski tagasi,» arutles ta, et pahategija jaoks on sel distsiplineeriv mõju olemas.

Ka Tallinna 32. keskkoolis hoiab vahetundide ajal igas koridoris kordamööda üks õpetaja korda. «Põhiline on turvalisuse teema: et ei juhtuks midagi,» ütles direktor Maarja Merigan. «Kindlasti saavad õpetajad mitmeid juhtumeid ära hoida, kuid garantiid muidugi ei saa anda, et koolivägivalda seetõttu üldse ei ole,» tõdes ta.

Kadrioru Saksa gümnaasium pole igale korrusele õpetajat vahetunni ajal korda jälgima pannud. «Korrapidajaõpetajad on väiksemate klasside korrusel, suuremate puhul pole jooksmist ega kiusamist ette tulnud,» ütles direktor Imbi Viisma veendunult.

Direktor ise valvab

Tallinna Prantsuse lütseumis hoiab vahetundide ajal õpilaste tegemistel silma peal suisa koolidirektor ise. «Suures majas (6.-12. klassid) on korrapidajaõpetajaks koolijuht, kes alustab korra pidamisega tavaliselt kell 8, seega 45 minutit enne tundide algust, ning teeb sama tööd ka vahetundide kestel. Pean seda loomulikuks, sest ka koolijuhi palk on suurem,» ütles direktor Lauri Leesi. Väikeste klasside majas on vahetunnis korrapidajaõpetajaks klassijuhatajad ise.

Leesi hinnangul on korrapidajat väga vaja: «Juba selleks, et kooli mööbel vähemalt üks aasta vastu peaks, kuid ka aknad terveks jääksid. Ideaalne oleks ühe lapse kohta üks korrapidaja, siis on kindel, et laps teistele liiga ei tee, kuid ka ise haiget ei saa. Kiusamine ei tule siis üldse kõne alla,» märkis ta.

«Korrapidaja saab ära hoida: kiusamised, kaklused, hammustamised, sülitamised, jalahoobid, lõhkumised, laamendamised, süstimised jm halvad asjad,» kordas Leesi.

Tallinna Ühisgümnaasiumi õpetaja Peeter-Eerik Ots rääkis, et aruteludes pole õpilased ise koolis kiusamist oluliseks pidanud, «öeldes, et see on üksikute napakate teema. Ma arvan, et ka üksik napakas võib paljudele meelehärmi valmistada ja see ei ole vähetähtis teema.»

«Küsimus algab muidugi sellest, et kool kui keskkond peab olema võimalikult vanglat mittemeenutav. Aga ka see ei pruugi tagada, et mõnel juhe kokku ei jookse või ta oma kodu/sõpruskonna probleeme kooli kaasa ei tassi,» arutles Ots. «Kui kool oleks see koht, kuhu kõik tulevad soovist õppida, areneda ja koolis veedetud aeg on nende päeva «kvaliteetaeg», ei kipu ka suurimad riiukuked seda õhkkonda rikkuma,» arvas Ots.

«Arvan, et korrapidaja võib toimida kahte pidi - ühest küljest saaks loomulikult sekkuda suurema nähtava aktsiooni puhul, aga üldiselt arvan, et kiusamine koliks siis rohkem varjatud formaati ja tegelikku olukorda ei lahenda,» sõnas Ots. «Nii nagu on kaupluste turvaväravad kutsunud noortes esile soovi neid üle kavaldada lihtsalt seikluslikus mõttes, võib korrapidaja mõnele samamoodi mõjuda. Ja seda just tugevama närvikavaga õpilaste poolt. Nõrgema närvikavaga noore puhul on päris keeruline oletada, mis tema puhul viimaseks tilgaks saab, aga üldiselt arvan, et tema karikas on täis juba enne vahetundi,» arutles Ots.