Sulamiskindlate teede ehitamine käib riigile üle jõu

Palavate ilmadega pidid teemeistrid appi võtma kõik nipid – teedele puistati liiva või kasteti neid veega, et bituumeni pulbitsemist taltsutada. See foto on tehtud Tallinna piiril. Foto: Toomas Huik

Kuumuse taandumine on sulama kippunud teekatete seisukorda parandanud, kuid pinnatud lõigud on kohati ikkagi pehmed. Asfaltbetoonisegude eksperdi Enno Needriti sõnul on see paratamatus, kuna parem bituumen maksaks kolm korda rohkem.

Lääne regionaalse maanteeameti direktori Enn Raadiku sõnul on ette tulnud juhuseid, kus nad on inimestel aidanud tasuda bituumenipritsmetega kaetud autode puhastamise eest. Tõsi, sellistel puhkudel on tegemist olnud väga määrdunud autodega ning teemeeste süü juhtunus on tuvastatud.
Maanteeameti teehoiuosakonna juhataja Rain Hallimäe sõnul on kuumus maanteedele kehvemini mõjunud nendes kohtades, mis on pinnatud või kus on lapitud auke.

Ta märkis, et niisuguseid teelõike leidub kogu Eestis ning üks suuremaid murelapsi on Ääsmäe-Haapsalu maantee Ellamaa ja Risti vahel. «Seda teelõiku on hoolega liivaga puistatud ja autod pole veel kattest tükke välja katkunud,» märkis Hallimäe.

Talvel hakkaks murenema
Leemendavate teelõikude ülepuistamine liiva või sõelmetega aitab vältida sõidukite määrdumist ning kattetükkide väljarebimist autorataste mõjul. Selliseid väljarebitud kohti, mis vajaksid remonti, Hallimäe sõnul esialgu veel õnneks väga palju ei ole.

Ta rääkis, et probleeme ei tekita põhimaanteed. Teede pindamine on aga aeg-ajalt paratamatult vajalik, et poorid uuesti bituumeniga täita ja uus killustikukiht peale panna. Pindamisel ja aukude parandamisel kasutatavate bituumenite nõndanimetatud pehmenemistäpp on 40 kraadi juures.

See tähendab, et kõrgema temperatuuri korral muutub bituumen pehmeks ja tõuseb teepinnale. «Oleme katte temperatuuridena mõõtnud maksimaalselt pluss 57 kraadi,» rääkis Hallimäe.
Ta rõhutas, et kui võimalik, siis tuleks sõita nii, et auto rattad ei jookseks mööda kõige leemendavamaid jälgi. Lisaks tasuks meeles pidada, et ülepuistatud kohad võivad olla vihmaga väga libedad.

Maanteeamet palub «higistavatest» teelõikudest teavitada Maanteeinfokeskust lühinumbril 1510.
«Nendel kohtadel, kus katted rööpasse lähevad, on tavaliselt kasutatud kehvapoolseid odavaid segusid, kus kildu on vähe ja see on peenike, bituumenit aga palju,» nentis Teede REV-2 asfaltbetoonitehaste juhataja asetäitja Enno Needrit.

«Kui me ei taha, et teed suvel sulaksid, siis hakkavad nad talvel lagunema,» tõdes Needrit paratamatust.
«Meie teedeehituses kasutatakse bituumenit 90–130,» selgitas ta. «Järgmine bituumen on 50–70, mis ei hakka suvel kolmekümne kraadi juures higistama, aga talvel miinus 20 kraadi juures ta paratamatult mureneb.»

Kallid abinõud
Needrit selgitas, et kuna Eestis esineb jahedat ilma rohkem kui kuuma, on bituumen valitud aasta keskmise õhutemperatuuri järgi. Näiteks Euroopas ongi kasutusel bituumen 50–70, kuna seal on kuumemad ilmad ja pole naelkumme, mis teepinda kulutaksid.

«On ka alternatiive,» märkis ta. «Näiteks võib katteid teha modifitseeritud bituumenist, aga see on kolm korda kallim ja ma ei kujuta ette, kust Eesti riik selle raha peaks võtma.»
Needriti hinnangul pole see ka koht, kus Eesti peaks rohkem kulutama. Hilisem liivatamine olevat tunduvalt odavam.

«Tuleb ainult välja kannatada see sõimamine, et autod on pigised,» rääkis ta. «Kompenseerimine on muidugi naerukoht. Siis tuleks kõiki autosid maanteeametis pesema hakata.»
Needrit rääkis, et on olemas ka lisandid, mis teevad bituumeni kuumakindlamaks, ent muudavad näiteks tonni segu sada krooni kallimaks. Neid ja modifitseeritud variante on ka Eestis kasutatud, kuid kalli hinna tõttu vaid marginaalselt proovitööna.