«Seanahk» irriteeris ja igavles Haapsalus

Püha söömaaeg: Kiltsi lennuväljal on end sisse seadnud Noolegrupp koos Marje Len Murusaluga. Foto: Hele Otti

Tänavune, natuke B-filmiliku pealkirjaga kunstifestival «Seanahk 2» võttis endale ülesandeks keskenduda Haapsalu linnaruumile ja väärtustada selle äraunustatud, kuid erilise miljööga paiku.
Kuna paigad asusid teineteisest kaugel ja liikuda tuli bussiga, pani korraldaja Jaan Toomik kohaletulnutele südamele, et kõik ikka õigel ajal bussi peale jõuaks ja niisama uitama ei jääks – muidu võib millestki ilma jääda, kõik peab käima nagu kellavärk.

Liikumise koordineeritus, distsiplineeritus ja ekskursioonidele omane bussi peale ja bussist maha ebamugavustunne sööbisidki «Seanahk 2-lt» kõigepealt mällu. Kuid Toomik ei taha vaatajatele show’d teha, vaid et nood ikka enda ja ümbruse kohalolu ning selle suhet tunnetaksid ja ennast lihtsalt vahtima ei unustaks.

Bussisõit viis Haapsalu lähedale vanale Kiltsi sõjaväelennuväljale, mis ei olegi nii äraunustatud paik – selle on taaskasutusele võtnud «kummivilistajate kultuur» ja hiljaaegu toimus seal ka Eesti suurim nn tantsumuusikaüritus Airport Jam. Kiltsis on tühje angaare nii et tapab ja sedakorda võis neist igaühes peituda kunstnik. Mõnes ka peitus.

Automaat tegi pauku
Saksa tegevuskunstniku Johannes Deimlingu performance «Whats’s in my head (part X) – story from the past» avas festivali. Toomik avasõnu ütlema ei hakanud ja kaks esimest aktsiooni olid sellised isutekitajad – väikesed kummastavad situatsioonid, maagilised pahvakad ruumi, millel veel korralikku autoripositsiooni polnud.

Deimling ajas ennast sibulaid silma hõõrudes nutma, kirjutas väljapääsu kohale kuulsa natsislõugani «Arbeit macht…», jooksis ära pähekukkuva redeli eest ja süütas maha joonistatud perekonna kontuurid. Pealkirja ja tegevuse järgi otsustades võis aru saada, et ta oli oma mineviku eksortsist. Oli see minevik siis fiktiivne või päris, korralikku katarsist Deimlingu tegevus endaga kahjuks kaasa ei toonud.

Küll tekitas emotsioone Jaan Toomiku sissejuhatus tadžiki režissööri Orzu Šaripovi eksperimentaalsele dokumentaalfilmile «11 000 km from NY». Toomik käsutas vaatajad endast kaugemale, huikas paar korda ehttoomiklikult metsa poole ning haaras siis džiibist automaadi.
Mis nüüd, küsisid mõned, kelle püksid sõelusid püüli (allakirjutanul ka).

Toomik tulistas õhku paar paukpadrunivalangut. Film ise oli kaasahaarav – lähedalt filmitud somnambuulsed kaadrid Afganistani sõjast ja põgenikelaagritest, kogu asi kulmineerus põgenikelaagri performance’iga, kus taaslavastati rünnak WTC kaksiktornidele. Kindlasti üks festivali tipphetki!

«Seanahk 2» jagunes kolme ossa. Kiltsi osa läbitud, võeti ette sõit Haapsalu mereäärsetesse paikadesse – mahajäetud militaar-industriaalse kompleksi vahetasid välja romantilisemad, turismimagnetile Haapsalule iseloomulikumad kohad.

Teise osa vaimukaim etteaste pärines Kirke Kangrolt ja Andrus Lauringsonilt ning kandis pealkirja «Parapink». See oli ühe Haapsalu kuulsama vaatamisväärsuse, Tšaikovski pingi omamoodi paroodia – nii kostis «Luikede järve» muusika asemel parapingile istudes hoopis õige veidraid häälitsusi.

Viimane «Seanahk»?
Viimane osa tõi tagasi festivali staapi Haapsalu vanas kinohoones ja pakkus vaatamiseks monoteatrit, tantsulavastust, dokumentaalfilmi ja mitut perfor­mance’it.

Esile tasuks tuua Mai Söödi humoorikat «Pühast Vaimust viljastamine kohtub femi­nis­miga»-teemal perfokat «Püha Maria» ning jaapanlanna Kazuko Kurozaki ja austerlanna ­Astrid Kitzleri hämaruses toimunud lummavalt tontlikku tantsulavastust «Memento Momentum».

Raha on praegu kõigil vähe ja Toomik on öelnud, et võib-olla jääb tänavune «Seanahk» viimaseks. Kuidagi väsinult seekordne üritus kulges küll – nii mitmegi töö juures võis tunda haltuura maiku. Kostis arvamusi, et mullune «Seanahk» oli vingem. Kuid nagu sellistel puhkudel ikka – seda eredamalt paistsid silma tipud.