Tänavune, natuke B-filmiliku pealkirjaga kunstifestival «Seanahk 2» võttis endale ülesandeks keskenduda Haapsalu linnaruumile ja väärtustada selle äraunustatud, kuid erilise miljööga paiku.
Kuna paigad asusid teineteisest kaugel ja liikuda tuli bussiga, pani korraldaja Jaan Toomik kohaletulnutele südamele, et kõik ikka õigel ajal bussi peale jõuaks ja niisama uitama ei jääks – muidu võib millestki ilma jääda, kõik peab käima nagu kellavärk.
«Seanahk» irriteeris ja igavles Haapsalus
Liikumise koordineeritus, distsiplineeritus ja ekskursioonidele omane bussi peale ja bussist maha ebamugavustunne sööbisidki «Seanahk 2-lt» kõigepealt mällu. Kuid Toomik ei taha vaatajatele show’d teha, vaid et nood ikka enda ja ümbruse kohalolu ning selle suhet tunnetaksid ja ennast lihtsalt vahtima ei unustaks.
Bussisõit viis Haapsalu lähedale vanale Kiltsi sõjaväelennuväljale, mis ei olegi nii äraunustatud paik – selle on taaskasutusele võtnud «kummivilistajate kultuur» ja hiljaaegu toimus seal ka Eesti suurim nn tantsumuusikaüritus Airport Jam. Kiltsis on tühje angaare nii et tapab ja sedakorda võis neist igaühes peituda kunstnik. Mõnes ka peitus.
Automaat tegi pauku
Saksa tegevuskunstniku Johannes Deimlingu performance «Whats’s in my head (part X) – story from the past» avas festivali. Toomik avasõnu ütlema ei hakanud ja kaks esimest aktsiooni olid sellised isutekitajad – väikesed kummastavad situatsioonid, maagilised pahvakad ruumi, millel veel korralikku autoripositsiooni polnud.
Deimling ajas ennast sibulaid silma hõõrudes nutma, kirjutas väljapääsu kohale kuulsa natsislõugani «Arbeit macht…», jooksis ära pähekukkuva redeli eest ja süütas maha joonistatud perekonna kontuurid. Pealkirja ja tegevuse järgi otsustades võis aru saada, et ta oli oma mineviku eksortsist. Oli see minevik siis fiktiivne või päris, korralikku katarsist Deimlingu tegevus endaga kahjuks kaasa ei toonud.
Küll tekitas emotsioone Jaan Toomiku sissejuhatus tadžiki režissööri Orzu Šaripovi eksperimentaalsele dokumentaalfilmile «11 000 km from NY». Toomik käsutas vaatajad endast kaugemale, huikas paar korda ehttoomiklikult metsa poole ning haaras siis džiibist automaadi.
Mis nüüd, küsisid mõned, kelle püksid sõelusid püüli (allakirjutanul ka).