Täna Postimehes: mis teeks inimese õnnelikumaks?

Homme tulevad kuues linnas tänavale meelt avaldama sajad puudega inimesed, nende hooldajad, tervishoiutöötajad, et protestida sadade miljonite kulutamisele töövõimereformile, millest nad praegusel suurejooneliste plaanide kujul ei näe tuge iga üksiku elu paremaks muutmisele.

Kui töövõimereformile peaaegu kolm aastat tagasi sotsiaalministeeriumis mõtlema hakati, oli käivitavaks jõuks soov vähendada riigi kulu üha paisuvale töövõimetuspensionäride hulgale. 100 000 töövõimetuspensionäri paistsid justkui osavad petturid, kes ise ei viitsi midagi teha, vaid võtavad, käsi pikal, riigilt raha.

Tegelikult on sajast tuhandest igaühel oma keeruline lugu, millesse keegi neist pole end vabatahtlikult mässinud. Paar-kolmsada eurot kuus ei ole kedagi õnnelikuks teinud. Küllap ei tuleks erivajadustega inimesed sel aastal juba teist korda tänavale, kui reformi oleks alustatud küsimusega: mis teeks selle ligi kümnendiku meie hulgast õnnelikumaks? Kindlasti vastaks neist igaüks, et nad tahaksid ennast teostada, parandada elujärge, olla kasulikud.

Postimehele oma loo rääkinud asenduskodus kasvanud kerge vaimupuudega Gerd, kelle teel iseseisvasse ellu on toeks olnud juba kümned inimesed, alates õpetajatest ja asenduskodu töötajatest, kuid kes jääbki alati vajama paljude inimeste, ka töökaaslaste tuge.

On selge, et reform, kui seda lubatud mahus ellu viima hakatakse, suurendab plahvatuslikult kõiksugu sotsiaaltöö­spetsialistide vajadust. Kui palju, seda ei oska sotsiaalministeeriumi ametnikud öelda.

Loe edasi Postimehe paberlehest või Postimees Plussist!